fitlapblog

See ei ole söögiisujutt.

Nädalaga,  siuhviuh, poolteist!

Täitsa äge. Elu on mõnikord ikka kohe lill!
Ok, siin võib olla mõningane seos paljukiidetud ürgnaiseliku väega, mis diivanile, autoistmele ja söögitoolile segiajamatuid jälgi jätma kipub ning kolmetunnise vahega ummisjalu vannitoa poole jooksma sunnib.
Trennist me ei räägi, kuigi suvevaheaeg sai just läbi. Üks vana laudpõrand vajab ka ülesse kangutamist ja üht-teist oleks veel aiaski kärpida, lõigata, kaevata, kuid käsk on vanem kui meie ning kui pole ikka arsti allkirja ja pitsatiga aianduslik-ehitusliku akrobaatika sooritamiseks tervisetõendit väljastet, siis nii ongi. Tuleb leppida ekstsentrilise lifffijaga ning peremehe kodust ära olles kasutada juhust instruktsioonis näpuga järge ajades elektrilist höövlit proovida. Mul siin nimelt üks tibakene ära kolgitud ja hakitud lõikelaud ning üleüldse jätkuvalt avatud puutöökojas jube põnev.
Järgmine projekt on täispuidust diivanilaud, millel on aja jooksul ikka üht-teist juhtunud.

Oot, püsigem teemas, onju.
Kohe tuleb tõeline tervisetäht meite bloogisi ja instagrammesi üle võtma ning näitab oma eeskujuga ette, et kuismoodi on võimalik kolme kuu jooksul kirjutada ainult toitumisest ja treeningutest.
Iga endast lugupidava inimese elus peakski olema nii, et süüakse selleks, et elada. Et siis, kui inimene elab selleks, et süüa (ja teeb trennigi selleks, et rohkem süüa), siis juhtuksne hoopis imelikke asju kehakaaluga.
Lendavat kõrgustesse nagu rakett! Lendabki, minukese elaval näitel.
Ja mina siin, onju, tahan hoopis alla võtta.
Ning soovituslikult peaksin siin seega kirjutama… SÖÖGIST?
Permanentse ülesööja ja kroonilise söögisõltlasena “peale võtmine”  on seni dieeditamise ameerika mägedele vaid hoogu juurde andnud.
Võib-olla peaks minusugused siiski hoidma teistsuguste liistude juurde ja MITTE kirjutama söögist? Ikka selleks, et leida elust muidki värve peale krõbeda saiakooriku kuldpruuni ja sefiirivahuvalge. Või ka porgandioranzi ja salatirohelise, pole ju vahet.
Tegelikult on toitumiskava selleks eesmärgiks isegi palju nunnum.
Sööd seda, mis kavas on.
Ei mingeid koduseid kokandussaateid, virnade viisi retseptiraamatud, pilte luksuslikest praadidest ja seni veel proovimata magustoitudest, telefonis ajaviiteks toidublogide ohjeldamatust kaapimisest rääkimata.
Enese dieedilõksudest väljanärimise raamat ilmsegelt sellest ju rääkiski, kuidas jo-jodel on tähtis hoida oma mõtted, tahtmised, tegemised ja silmad mujal kui kinnisideena taldrikus.
Ühesõnaga – toidublogitähte minust ikkagi ei saa.

P.S. Õhtusöögiks sõin kaerahelbeputru!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s