fitlapblog

Mul suva/suvi/savi vms.


Vihma oli vaja küll.
Ma ju ei viitsi kasta.
Mitte, et ma päevitada viitsiks. Isegi möksi ei viitsi peale määrida, et väga supikana välja ei näeks teiste, grillitute, kõrval.

Ok, tegelikult on point praegu selles, et peremees on alla võtnud tänase seisuga täpselt 10kg. Kolme kuuga. Iseenese tarkusest. Sellest kaks kuud on elatud maal (tüütust) perekonnast eemal, aga vahet pole.
Vanem laps teatas ka, et suve lõpuks algab tema kaal 5ga. Ja nii on. Arvestatagu.
Fain! Või kuis? Või mis?
Nüüd siis peaks olema alanud aeg,  kus kõik pirrud kaest otsast …. omaenese silmamunast peeglisse kaedes välja peaks paistma.
Etsiis?
Ma olen küll külmkapiukse kääksutamise peaaegu jälle kontrolli alla saanud ning poes oma kompulsiivset käitumist kenakesti ohjeldanud,  aga …mingi väike aga ju ikka on.
Ok.. edasijõudmise saladus peitub (peale jaani  uuesti) alustamises!
Ma küll kardan õppe-kasvatuslikult säravasse arutelu-rüüsse mähitud kriitikat, nagu ikka, kuid hakkan siis vaaaaaikselt jälle minema. Dzunglis ellujäämise käsiraamat igaks juhuks käeulatuses, sest kogu selles kaoses on tegelikult vägagi kord olemas kui ainult tähele panna ja arvesse võtta.
Võtan arvesse! Isegi siis kui see on võrreldav rektaalse stomatoloogiaga.
Ei mingit püstolipauku, lendstarti, fanfaare ja õhupalle. Iseüksinda, ümbrust kuulatades ja vaikselt hiilides. Peaaegu salaja.
Okei, ma sain uuesti psühholoogile aja ka pärast ilget sebimist. Ma tõesti vajan seda sõberolemise teenust, sest ise ma sõpru tekitada ja hoida ei oska, äkki pisut kergem on ikka.
Esmalt hakkan jälle sööma söögiajal ja jooma joogiajal, sest külajaanil õgisin nagu üks kord nädalas toidetav ketikoer. Ma parem ei räägi sealsetest gurmeetoitudest, päriselt-päriselt, soku kerge suitsuga sisefilee röstitud sibulaga, onju, ja nii hale oli enesest ka noh. (Esimene etapp ongi ju šokk, tegelikkuse eitamine – see minuga ju lihtsalt ei juhtu)
Haprat fassaadi on tulnud veel paaril korral puhta tahtejõuga üleval hoida ja tühi kott tuleb siis teatavasti ikka heast ja paremast kraamist ägisemiseni punni toppida, veini ka peale valada, kuis muidu.
Kuid tänase hommiku seisuga olen ikka veel kenakesti aia hoogtööpäevakutega saavutatud kaalus. Mitte küll elu raskeimas kaalus nagu enne kompostihunnikut, aga ka mitte fitlapiga alustamise kaalus, kuid…
Oi, te pimeda toa kollid, siit ma tulen ning ma olen relvastunud taskulambiga!

P.S. Antropoloogiliselt on tegu äärmiselt uudishimu tekitava juhtumiga. Kirjuta või üles kuidas tegelikkuses see ameerika mägede vagoneti seismajäämine välja näeb või kas seda on tegelikult üldse võimalik seisma panna. Kahjuks või õnneks pole see selle nunnu allavõtmisblogi teema.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s