fitlapblog

Uudiseid Läänerindelt.

Eks ta ole natuke vaikseks jäänud jah siinkandis.
Igast kraami ju õitseb. Teiste aias. No ja normaalsed inimesed teavad, et neil hetkedel vajab aeg seisma jätmist. Teraapilisel eesmärgil.  Visuaalseteks talvevarudeks või nii.
Igati sümbiootiline värk minu vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades.

Arvestades minu teisejuuni kaalu (turvakaalutlustel kustutatud – toim.), sai kirjandusest ja teiste inimeste toredatest kollektsioonaedadest inspiratsiooni kogununa isegi üht-teist ette võetud.
Lubage esitleda mitut seisvat aastat minukese tagaaias:
Pekkis,  onju?
Nagu ise nii asi, ütleks vanarahvas.
Seega haaras kohalik fitnesseerivate tööriistade järgi ja voila!
Neli päeva hiljem:
Adekvaatne!
Lisaks veel nädala-paari jagu harjutusi hargi, labida ja muruniitjaga ning kaks pluss kilo rasva veeks ja süsihappegaasiks lagundatud.
Üsna kõva! Täitsa võiks nii hoida. Võib-olla saaks hea feng shui kauba peale?

Söögiga on muidugi vesisevõitu.
Püüan kõikmõeldavaid imetoite, kust elava tule lämmi läbi käinud on, mõistuse piires tarbida ning ühtlasi rohusööjatele silmavaatamisest hoiduda.
Raske on.
Laps keetis ise teriakit. “Peaasi, et ei nuta” poliitika raames on kohe-kohe vaja ära proovida suitsuse paprikaga valuvastne BBQ marinaad. Kanale, kalale jne.
Rabarberit saab niita vikatiga, Kreeka ja Poola maasikapõldudel töötavad ukrainlased puhta tööta jääks ja mul siin paar imehead retsepti munavalgevahuse kattega.
Kükametsa-Kollaga ma koos aktsiisilangetuse üle rõõmust jalat-jalale ei hüppa, aga suvist alkoholi kuritarvitamist tuleb ikkagi väevõimuga kontrolli all hoida küll.

Võib-olla läheb sel aastal teisiti.
Võib-olla on Älis juba jäneseuru põhja ära kukkunud ning nüüd jääb vaid Märtsijänesele järgi joostes õigeks ajaks Kübarsepa juurde tee joomisele joosta. Kohates tee peal igasuguseid imesid naeratavast kassist alustades ja seene otsas piipu suitsetava tõuguga lõpetades.
Teite trennid ja (lapse)lapsed ja lilleaiad nagunii.
On äärmiselt suurt kergendus teada, et mõned asjad siin ilmas ei sõltugi minust.
Et ma võin südamerahus vana ukse pealt puhuriga värvi maha koorida, hurtsiku seinale punamultamaali plätserdada ja onni tagumisele küljel heledat tõrvaõli katsetada.
Tegelikult ma ei peagi enam mõtlema, et mida kõike selle juures kanni võib minna.
Midagi ikka läheb.
Aga homme, üllaülla, tõuseb päike ikka idast.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s