fitlapblog

Teine juuni !!!

Teises külas on täna pidu. Bon Jovi, junõu.
Idee järgi ma võiksin olla pruun kui oleks olnud piisavalt järjekindlust igast mökse peale määrida. Aga kas mu keskmine nimi on järjekindlus? Arvan veel?
Aga mul kassipilte ka õieti nagu ei olegi praegu.

Läksin ja tegin vahepeal ühe igaks juhuks kohe juurde.
Jaoot, meitel oli siin vist mingi tänase kuupäevaga tsällents või miskit? Või oli see tärmin homme?
Ei, ma ei taha sellest ka rääkida.

“Naised, kes armastavad liiga palju”. Robin Norwood.
 “Sest nad saavad”. Eero Epner. 8. mai Eesti Ekspress.
“Miks ta seda teeb?” Lundy Bancroft.

Vaata hoolega, kuhu see paat tüürib.
Vastus võib sedavõrd üllatada, et tabad end vastu igasugust tervet mõistust jumalikku märki palumas. Sellist, mida ei saa mitmeti mõista.
Ja siis tuleb tunnistada, et elus pole ühtegi artiklit lugenud kahekümne rea kaupa veerandtunniseid vaheaegu võttes. Teema polnud mulle sugugi uus ja tundmatu. Imestan siiani, et lapsepõlvest üldse eluga välja tulin.
Samal ajal oli raamatupoes inventuuriga üks seisma jäänud eksemplar absoluutselt kohustuslikku kirjandust igale emotsionaalselt ülesköetud naistega riigis elavale inimesele kogemata välja tulnud ning kui juhused on või ka pole olemas, siis mina selle perfektselt ajastunud raamatu ära tõin. Järgmiseks tunnistan, et võib-olla lugema õppides kulus mul 474-leheküljelise raamatu läbi lugemiseks sama palju aega.
See on olnud karm kuu.

Mu aia tagumises nurgas oli kompostihunnik. Neli aastat  ümber kaevamata. Fanama käis juba paar aastat jalalt-jalale. Ma, kirjandusest valgustununa,  ei hakanudki näägutama.

Vot nii.
Iseüksinda.
6 tundi ja 3 liitrit mineraalvett hiljem oli kast tühi.

Ma olen ju tegelikult väga nutikas tüdruk, et olen osanud oma kaardimajakese tuha all hõõguvate süte peale ehitada.
Mis puutub allavõtmisesse, siis on see olnud ikka samas suurusjärgus ülesvõtmine. Sirge silmnäoga lasin pikendada ka rahustiretsepti. Võib-olla olen ma varsti oma elu raskeimas kaalus ega peaks üldse siia keskkonda enam ühtegi tähemärki kirjutama.
Mina, kes ma mõõdan isegi erinevat suhte- ja psühholoogiaalast kirjandust mitte tüki kaupa, vaid jooksvates meetrites, pole kunagi taibanud küsida: “Miks ta seda teeb?”
See on nii täiesti ebareaalne, ebaettearvatav ja ebaglamuurne vastus kui veel vähegi olla saab!
Isegi kui me nii väga tahame silmad pärani kinni uskuda vastupidist.

P.S. Mulle meeldivad teie toidud ja trennid (ja lilled ja laadad ja lapsed ja loomad) ikka endiselt. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s