fitlapblog

Kera tekib ringi pöörlemisel ümber oma diameetri.

See “2.juuni projekt” polnudki nali, vä?
Või on kell veel nii vähene, et eilset uudist pole kruttimisi arvestades täna veel maha võtta jõutud?
Põnev igatahes.
Ma jätsin ebarealistlikult vara lennujaama taksojuht olles igatahes kirjukoerakommi hajameelselt koonu vahele viskamata. Vot, just!
Sõin tagasi tulles korralikku hommikusööki. Just. Korralikku. Jalg kaela taha hommikusööki, sest kaerakliisid oli kodus vähem kui kava ette näeb. Tegin ärkveleraputava rehnuti ja panin natuke kiirkaerahelbeid juurde. Aitas süüa küll.
Pestoga kodujuustutopsi oli jäetud pool lusikatäit kraami! Aga ma vihastasin.  Asenduse tegin sujuvalt kohupiimaks maitsestamata jogurtiga.
Vett pole vist mõistlik kohviga asendada kui ma nagunii varre pealt ära murdun kohe-kohe.
Ei istu mulle see kellakruttimine, no ei istu.
Aga see kättevõtmiseasi nüüd küll kummitab.
Teoreetiliselt on ju võimalik oma kere nägu paberiga varjates turule viia. Teoreetiliselt. Ehh. On siis nüüd ikka nii väga vaja enesele muresid kaela võtta ja end avalikult lolliks teha?
Samas.
Täna on võimalik võimlemiskava järelvaatajateta ka kodus läbi teha.
Ning Kotkas tahtis, et ma läheks kaelast saati vette kaema kuidas ta nagu kala vees ujub.
Täiesti plaan kõlab.
Ja see teooria nädala kohta kilo, teeks 9 kilo?
Elukutseline kretiin hiilib nüüd nurga tagant välja ja rämedalt irvitades küsib, et kas ma tahan kooliraha tagasi maksta.
See 9 teoreetilist kilo teeb kõrget vanust arvestades parimal juhul 4.5 kilo.
4.5 kilo on pildi peal kui palju? Kas ma kuulsin võigast hirnatust?
4.5 teoreetilise kilo kaotus on pildi peal nähtav siis kui eelnevalt on päriselus läbipaistvuse piiri peal oldud. Elavad riidepuud tulevad kohe kõigil silma ette? 
Kas ma olen tormoos või jah?
Ägeda torpedeerimisena see mitte ainult ei kõla, vaid on ka!
Teisest seisukohast (see on mu lemmikväljend) ma ju nagunii tahan kavas püsida.
Veel ühest teisest seisukohast – väikseimgi tüli majas ja ma ei võta nädala kohta alla mikrogrammigi. Tülisid aga annab siin majas kiskuda absoluutselt kõigest igal ajal.
Siis mõni teine seisukoht veel:
– raamatu kirjutamine vähendaks stressi ja teeks kodus naerualuseks kui seda märgataks
– klaveri mängimine ja joonistamine. Kui palju saaks seda salaja, kriitikata teha?
– kevadkoristus hoiaks mõtted söögist eemal ja oleks mitu kärbest ühe hoobiga.
Ehketsiis kuidas vaimset stabiilsust sedavõrd hoida, et seljaaju ei mõtleks võitlemisele, põgenemisele või nähtamatuks tardumisele.
Selles on küsimus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s