fitlapblog

Ebabravuurne lugu.

Varbad. Küüned.
Eks ta ühest servast muidugi ole tore, et materjali jätkus ja nüüd võiksin lõpuks ometi sokkesöövate varbaküünte kallale asuda. Teisest seisukohast on see diagnoos palju hullem kui poloonium kellaviietee sees – ealine iseärasus. Kougin oma aju hämaraimatest soppidest välja meenutuse vanaema moondunud jalgadest. Suure varba väljaulatuv kont, lõhenenud krobelised kannad ja haprad paksud kollased küüned.
Jubeda haisuga kampriõlikompress.
Kohutava lõhnaga Wisniewski salv.
Olgugi, et ajal, kui ma vanaema mäletama hakkasin, oli ta kaks korda vanem kui mina praegu.
Aga mu varbaküünte servades on mingid jooned! Küüned ise on läinud palju paksemaks.
Spordiklubi kapis vaatab vastu samasugune pilt küüneseeneravi reklaamiga! Ju!
Aga polegi hullu, näe. Laboris ei leitud midagi. See on lihtsalt…nagu vaskoksiid spartalaste taldrikul.
Aga mõeldes trenniprintsessi ilusatele punastele varbaküüntele ja nii pehmena näivatele jalgadele, otsustan ma olla võitleja. Jeah!
Lisaks kitsaste saabaste hõõrutud koleda verise augu tohterdamisele moodsa hüdrokolloidplaastriga, relvastun universaalviili, 4 sammulise poleerimisviili ja lakiga, milles “aminohapped koos mitmesuguste polümeeridega taastavad, tugevdavad ja kaitsevad küüne loomulikku struktuuri eriti hästi neil, kes viibivad sageli niiskes keskkonnas”. Sest korralik enesest lugupidav … oot, see läks nüüd küll valesti…
nii kõrges vanuses daamil ilmselgelt enam veest, seebist ja oliiviõlist ei piisa.
Mõned aastad tagasi, kui ma oma elus esimest (ja viimast) korda pediküüris käisin, soovitas spetsialist just niimoodi.
Ju siis on vahepeal asjalood kardinaalselt ja kiiresti muutunud.
Eks kell olegi kukkunud jah.
Klassikuid tsiteerimata jättes ei tohiks siin riigis nii vanad naised üldse enam eluski olla.
Seega, kõikide tänapäevaste käeliste oskuste ammendamatu varasalv – youtube – siit ma tulen!
Selle varbaküünetangideks nimetatava asjaga on võimalik lisaks küünele varbastki rammus tükk välja naksata. Jääb ära sellise piinarelva kasutamine! Vanad head juhtmetangid on ikka äraproovitud variant.
Siis tuleb viilima hakata. Seda mitte tähenduses, et tõmbaks sokid jalga tagasi ja läheks teeks midagi toitvamat.
“Viili küüned sobivasse pikkusesse”. Üldiselt peaks viilitava detaili enne kruustangide külge kinnitama? Isegi minu painduvuse juures on see tegevus pisut komplitseeritud.
“Karestage küünepinda..” Oot! Kas see tähendab, et teiste eelajaloolisse ajajärku kuuluvate, aga punaste lakkvarbaküüntega naisisendite keratiinsed varbatipud pole sama paksud kui minul sellepärast, et neil on vanusele viitavad millimeetrid lihtsalt pealt ära karestatud?
Mul hakkas just põnev.
Lõhnab romaani järgi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s