fitlapblog

Luuuumi on ju ära sulant.

Muidugi ei ole ma normaalne. Töötan igati vastu oma soovile alla võtta. Jätan söögikordi vahele ja siis õgin nagu näljane hunt. Kui siia veel mõned plisterid antidepressante ja rahusteid kõrvale võtta, mõlema väga sage kõrvatoime on kaalutõus, siis no mida ma ootan sealt kaaluekraanilt ilmaimet. Võidelda ei oska, põgeneda pole kuhugi. Miks ma arvan, et hirmust halvatud keha tahab hakata pekki põletama? Milline loogika peaks selle taga olema? Mahavisatud kooliraha, maivõi. Ju mulle on siis tegelikult tülide vältimine olulisem kui tervis ja välimus.

See sajaviljapuder karulaugupesto kodujuustuga oli veel parem kui kaerakliidega! Ei, ma ei seganud neid kokku. Mitu hommikut järjest olen söönud ja väga mõnus. Tänud kirjapanijale! Üks lemmik jälle juures.
Mangokattega kohupiimakook oli aga ämber. Põhi karbi krobelistesse servadesse ajee tõmmanud ja ulpis seal ebaviisakalt. Pealmine kollane tarretisekiht oli tehtud vist hoopis vanadest kummitennistest. Lapsed keeldusid peale esimest lusikatäit kategooriliselt ja peremees ka küsis, et ega see liiga palju maksnud. Viisin jutu sujuvalt mujale. Vähemalt ei võtnud seekord külla kaasa.

Trenni pole ma märtsis teinud mitte ühtegi ühikut. Kui just talvepuudega jahmerdamine arvesse ei lähe. Peremees sõitis uue koorma järgi vastu hommikut ja ma julgesin siis puudelõhkumise massina välja tirida. Valida oli kahe võimaliku tüli vahel – kas see, et ma olen loll ja laisk, kes ei viitsi midagi liigutada või see et ma olen nii loll, et kõik on valesti tehtud. Nii hirmus oli see, et veel enne esimese halu masinasse tõstmist higi mööda selga alla voolama hakkas. Mine tea, mis nüüd sel korral täpselt valesti võib minna. Midagi väikest ikka. Kas ma suudan selle õigel hetkel ära tunda ja egas pärastine õppe- ja kasvatustöö allaneelamine mulle kurku kinni jää.
Ämm majast välja õnneks ei juhtunud ja lapsed hoidsid ka targu eemale. Kaheksa suurt pakku, mida ma masina peale tõsta ei jõudnud, jäid veel maha. Ma ei julgenud mootorsaagi enam käima tõmmata, järjest suurenev ärevus ei lasknud lõpuks korralikult püstigi seista enam.
Ja egas siis söögitegemist tohi ka ära unustada!
Õhtul loeti õpetussõnad peale kuidas neid pakke lõhkuda tuleks. Praad oli ka tibakene sitke saanud.

Muidu pole viga. Täitsa see ainus alles jäänud lumikelluke, mis eelmise kevadega võrreldes jälle migreerumise ette on võtnud. Seekord siis umbes meetrikese eelmisest asukohast eemale.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s