fitlapblog

Uus mänguasi ja pidu missugune

Mul jäätisemasin ja köögikombain ja pudrukeetmise massin ja igast muid poppe devaisse muidu ikka elamisse vaikselt tekkinud on. Lihtsalt seda kaalu, noh, seda, mis mõtteid ka loeb, pole varasemalt vaja olnud. Kuidas ma küll ilma elasin, ei tea.
Kaalu kasvõi iga päev! Ja seda kõike ahastuseta, et öö jooksul eelmise päeva toit puhta rasvaks muundunud.
Kõige suurem igapäevane kõikumine on VESI! Jäjäjä, ma tian küll, et põhihariduse omandumine on tugevalt ülehinnatud.
Ei olegi kõik läinud otse pekiks.
Ei ole öösel lihasedki pekiks atrofeerunud.
Osteoporoosi ka pole tekkinud.
Lihtsalt vesi.
Vesi!
Varasemalt ma kogu elu jooksul õpitud bioloogiale ikka igal hommikul kaalule astudes mitu korda sahinaga vett olen peale tõmmanud, sest pole ju saanud mõõta, kuidas selle aine vahetamisega päriselt on. Silmaga ju näha pole. Nüüd massin mõõdab üle. Ja ütleb, mitu korda, aeglaselt, et 900-grammine vahe eelmise päevaga tuleb vee arvelt. Mis saaks veel nunnum olla! Ilmselt see, kui tekkinud kaalutõus tuleks lihaste arvelt.
Kas selleks peaks nüüd midagi tegema ka? Laiade lõugade loksutamisest ei piisagi?
Aga motivatsioon trenni minna tõesti tõusiski. Minul ka. Täna teen väikse jalutuskäigu ja homme hommikupoolikul võiks juba seeniorvõimelda? Ohjaaaa.
And tarbimisaltarile ja elu kohe lillem. Onju.

Söögitegemist ma veel oma raudsesse haardesse tagasi saanud pole, sest lapsel igast asju uute retseptide proovimiseks kokku ostetud ja ta tahab katsetada. Kui ma tehtut üle ei söö, siis ma pean seda juba ree peal olekuks.

Ei tea, kas ennast peaks mõne uue raamatuga ka premeerima, et ma tegelikult polegi kogu selle nõmeda haiguse ajal kõiki kortse siledaks söönud?
Mul siin mitu mõtet peas uitab. “Elu puudutus” on tutvustuse järgi paljutõotav. Tahaks korra sisse kaeda. “Eesti tunne” ja “Armastuse valgus” on nimekirjas.
Toas kinni istununa peaks vist mingigi kultuurivitamiini ka tarbida võtma. Et elu ei koosneks ainult söömisest, söögitegemisest, söögile mõtlemisest, söögi valmistamisest ja jälle söömisest. Kotkas tahtis lohesid vaadata. “Tuhk ja akvaviit” ka veel kaemata Draamateatris.

Ohh! Ma olen ellu jäänud! Järsku tekkinud energiaga ei oska kohe midagi peale hakata. Muudaks kasvõi maailma! Koristaks näiteks maja ära! Notiks need igakevadised sundallüürnikud maha.
Kui ma nüüd uued prillid telliks, tea, kas peaks roosade klaasidega võtma?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s