fitlapblog

2000+ tähemärki ja kassipilt.

Kassipilt. Traditsiooniline. Igaks juhuks.
Sest eile õhtul kui ma siin rahulikult telefoni kaapisin oodates, et varbad magamiseks piisavalt soojaks läheks ja blogisid kaesin, lõi eredalt särama meie palavalt armastatud, ülipopulaarne kirjutamistäht. 15 minutiga üle 900 lugemise! 
Vot see on määdzik!
Carmen siin kuskil muretses, et teisipäeva hommikul alustada on hilja. Ei ole, ma räägin! 
Kui sa oled ikkagi nii rahvalemmik, et nad võistluse algusest saati põnevusega ootavad, et teise päeva õhtul kell kümme oma lemmik kohe tippu upitada…
Aga ma olen maaarurahulik!
Täpselt nagu siis kui kandideerisin samale töökohale inimesega, kellele ma olen diplomitöö ja ka motivatsioonikirju kirjutanud.
“Me eelistasime hariduse omandanud inimesi”
Elu.
Ei peagi olema õiglane.
Loodetavasti on nüüd, pärast kolmandat(?) korda ülekaalukat võitmist ja 30ndat korda alustamist, lõpuks ometi sel inimesel samasugust järjepidevust kavast kinnipidamisel.
I’ll be watching you!

Ühtlasi oli täna hommikul päris värskendav vanade kalade tuntud headuses tekstidele lisaks lugeda paari uut tulijat.
Tüüpiline Eesti noormees. Ootan juba jõuksis palja ülakehaga poseerimist. Go, baby!
Ahven. Oioioioioi kuidas mul on kiusatus talle mõnd mehe motiveerimise nippi soovitada. Aga. Kas siis kui mina olen oma peast selle ämbri ära võtnud, peab kohe keegi teine sellesse sisse astuma? Meitel siin üks kenake raamat välja tuli. Võiksin soovitada sihtotstarbelist kasutamist.

A mis muidu?
Noh, eks minakenegi siin töötab selle nimel, et eelkõige peast saledaks saada. Nagu Anonüümne.
Olen pannud selle dieedilõksude raamatu kööki sellesse riiulisse, kus mul tavaliselt retseptiraamatud olid. No ei püsi mul meeles, et elus on muidki väärtusi peale söömise. Väikene paadikõigutus ja juba aerutan meeleheitlikult tormi kartuses rahulikku söömissadamasse tagasi.
Mul ei ole kõht tühi! Objektiivselt võttes.
Mul ei ole magusanälga! Võin ka kõik koduse piimašokolaadi rahumeeli saata mõnele hõbedaga LEPPIJALE! Oirsk!
Ja kõik, mis ma vajan, on mul kaasas. Mikroreformierakondlaseks hakkamise käsiraamat ja prantsuse keele õppimise äpp.
Aga ikkagi pean ma minema teel eikuhugi läbi mõnest nunnust väiksest koogipoest ja ainult vaatama, milline on kõige rohkema tumeda šokolaadiga kook.
Ja üleüldse,  Stockmannis, kus ma kasutan kesklinna sattudes parkimismaja, on lihtsalt nii uduilus südakujuline marjabesee. Mina, kes ma käin iga päev karu kannis mustikal, võin ju ometigi MIDAGIGI endale lubada? Või?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s