fitlapblog

Kui soe pea kisub vist tibake jahedaks.

Ajal, kui kõik teised, saleda kehaga, naudivad talverõõme ning on fitlapi juba ammu elustiiliks muutnud, ega pea enam igat suutäit üle kaaluma, olen mina ikka veel siin.
Esiteks on mul õues külm. Ja igal pool üleüldse on viimasel ajal jube külm. Eks muidugi räägita ka üht-teist vanainimese perifeerse vereringe kohta, aga noh. Sport siin igatahes ei päästa, sest peale sporti on veel külmem. Eile näiteks seal seeniorite võimlemise nn. lõdvestumise osas jõudsin igal teisel sekundil kahetseda, et villaseid sokke kaasas polnud. Varbad olid nagu jäätükid ja sõrmed ka külmetasid.
Kaalujälgijates alla võttes on sellest viimasest otsast ja soovkaalust meeles vaid see, et krdikrdikrdi külm oli. Teised olid juba kevadiste jakkidega kui mina ikka pikast talvejopest ei raatsinud loobuda, sest oli külm.Kuigi soovkaal on mul praegu rohkem kui seitsme maa ja mere taga, on külm tegelikult  juba praegu.

Ja siis, onju, tulevad inimesed ütlema, et nad ei mäletagi mind 55 kilosena!
Kui (tähenduses when ja loodetavasti mitte if ) ma nüüd 1x alla võtan, tea, kas peaks pildi tegema? Eelmine kord keeras elu ikka nii kannika suunas, et mingist fotosessioonist polnud juttugi. Nüüd aga ma olen juba hetkeseisuga paras hallpead austa.
Huvitav, kas keegi pakub nahkhiir-vanaemale ka buduaari fotosessioone?
Või tuleb enesel fotokas statiivi peale panna ja siis kähku pildile joosta?
Või peaks pigem moodne olema ja vannitoas mustapesukorvi taustal telefoniga uduse selfi tegema?
Lapselastele ju pärast hea näidata enne ja pärast pilte. Läks söögiisu ära? Tore!

Võib muidugi olla, et tegelikult on mul lihtsalt õudne. Mitu nädalat olen ma olnud sisuliselt üksinda. See tähendab pere ja kohustustega. Mitte kuidagi ei õnnestu klapitada aegu isegi mitte väikse hipiga ootamatult tekkinud iiri muusika kontserdi tarvis.
Võib-olla ongi need võõrutusnähud. Koera saba. Viimasedki sõbrad peavad mind varsti nõmedaks ja igavaks. Sest eks muidugi katel tahab kütte panemist ja Kotkapoeg ujutamist ja hunt jalutamist ja söök tegemist ja elamine kraamimist.
Järgmise patuka teen väikse hipiga! Ise, bussiga(!) sõidan külla kotitäie juustu ja hea veiniga.
Üleüldse, tegelikult ma tahtsingi ju teha neid asju, mis mulle endale midagi tagasi annavad. Bussiga veini jooma sõita oleks kahtlemata seiklus ja vägagi kastist väljas. Nüüd ma tahan aega klappima saada! Sest erinevalt eelnevatest aegadest, saan ma väikse hipi juurde sõita nüüd ainult ühe bussiga. Pidu!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s