fitlapblog

Kujutlusvõime lummuses

Niisiis, pühapäeval.
Muidugi ma tean põhjust, miks ma õhtul pidama ei saanud. Ühtlasi pean tänama õnne, et igasugust suhkrut-rasva-nisujahu sisaldavat kooslust kodus samahästi kui polnud ja välja või poodi minna ma lihtsalt ei jaksanud.
Piinlik muidugi, et ma sõin ära KÕIK kodus olnud pähklid ja pool kilo kohupiima, mille peale purgi murakamoosi ka kallasin.
Eks ta oligi siiani suht-koht kenast veerenud.
Lihtsalt nii hirmutav oli öelda, et jah, ma ei taha seda teha ja ei tee ka ja veel hullem, nii ongi. See kindlaks jäämise koht eriti.
Olen andnud endale loa olla ka isekas, mõelda iseenda peale ka vahelduseks kõigi teiste heaolu tagamisele.
Teooria teooriaks, praktika pool tahab praktiseerimist. Kõvasti praktiseerimist.
Ma tean, et pean lõpetama juhtimise ja kontrollimise, ei tohi end lasta igast mängudesse ahvatleda ning vaatama oma tegelikele probleemidele otse silmamuna sisse.
Raske on see tee püha tõe juurde. Ääristatud suures koguses pähklite ja šokolaadiga.
Aga ma teadvustasin, et püüan röögatut hirmu rebeneva vatsaga vaigistada. Püüdsin valida seekord lahjema alternatiivi.
JA ma ei küppppsetanud midagi. Näiteks pontsikuid.
JA ma ei teinud sefiirivõi beseesid.
JA ma ei korkinud mõnd veini lahti ega hävitanud kogu kodust juustuvaru.
Nagu oleks oma elu esimese joogatrenni teinud – pea käib ringi ja oksendada tahaks ka.
Ja mõelda, et mitte kunagi enam ei.
Kuid pärast on täiesti teine tunne. Nagu uuesti oleks sündinud.
Ma olen suutnud enda eest seista. Väikses asjas, aga praegu protsess ka loeb. Ma tegingi selle ära!
Ja praeguse seisuga ei ole taevas veel allakukkumise märke näidanud. Küll jõuab, ütleb kogemus, aga las praegu olla praegu.

Esmaspäeval jäi hommikusöök vahele ja lõunaks tegin ma PIIMAGA putru. Eelmised 100 astat pole teinud ja tõenäoliselt järgmised 100 ka ei tee, aga noh. Õhtuks kaapisin trenni ja püüdsin seal kõike kaotatut tasa teha ning mingitki rööbast kobada, kuhu elu tagasi võiks juhtida. Silme ees olid pärast pingutusest mustad rõngad. Rööpaid polnud ikka.
Sest mu pea mõtleb jätkuvalt katastroofe välja, et mis kõik nüüd juhtuma hakkab kui ma ei tee nii nagu mõni teine tahab.
Öösel nägin ka õudukaid ja hommikuks olin kapsas.
Täna olen olnud peaaegu normaalne.

Ja siis tuleb noorem laps jutuga, et ta korraldas ujumistrennis skandaali. Ja ta ei lähe sinna enam mitte kunagi!
Ja ma peaksin treenerile nüüd ilmselt helistama. Või midagi sinnapoole. 
Ja kas ma julgen?
Aga sokolaad ja pähklid on KÕIK juba ära söödud!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s