fitlapblog

Mis vaevab minu … täiskõhutunde andurit?

Jaanuar täna samahästi kui otsas. Pool kilo nädala kohta maha söödud. Vanarahvas teaks siinkohal midagi poole muna ja tühja koore kohta. Minakene võtab end ka pihku ja ütleb, et 2.6 kilo miinust on MIINUS!
Ok, pole 16 kilo kahe nädala kohta. Või mingi teine röögatu kaaluühik veel väiksema ajaühiku kohta.
Isegi mitte 3-5 kilo nagu Kairele lubatakse, aga kooliraha ma ka kellelegi tagasi maksta ei taha.
Kellegi vana autoronti ka ei taha.
Liigub.
Tasa sõuab.
14+tänane tulev korda olen spordikluppi ka nägu näidanud. See teeb üle päeva. Noh, kiit!
Üleliia sile see tee küll pole.
Söömise ja mittesöömise mõtet olen ma oma peakeses keerutanud kõvasti. Mis on see krdi fenomen, et ei saa, noh, mitte kuidagi enesel sabast kinni hoitud.
Ja siis tuleb väike hipi lagedale raamatuga, millega oleks juba ammu-ammu mind tuppa kinni panema pidanud. Arvestades epideemilist alkoholismi ja tuure järjest koguvat depressioonikatku meie riigikeses, tuleks vist nii mõnigi teine patoloogiline ülesööja selleks ligikaudu 250 lehekeseks luku taha panna.
Kindlasti jääb seegi raamat mu pähe nüüd samamoodi keerlema nagu dieedilõksude raamat.
Dieedilõksud mingil imelikul kombel kuskil tagatoas nähtamatult toimetavadki. Selline personaalne MouRou, mis õigel ajal hõikab nagu sisenemisandur. Suhtkoht tühjade patareidega, kohati veel liigagi vaikselt, aga mõnikord juba siiski kuuldavalt.
“Mitut probleemi ma vajan?”
“Just praegu võtan ma alla”
“Kuidas oleks klaveri ja prantsuse keelega?”

Võib-olla pärast aastaid ja aastaid paigaltammumist ning lõpuks kurnatusest seismajäämist saabki vedama üliaeglaselt. Aga saab vedama!
Püüan siis tulemuste ootamise mõttes mitte väga ahneks minna. Kolme klaveripoisini on natuke aega ja mul siin korraks numbrid juba silme ees virvendasid ja tundus hetkeks, et väike must kleit ka pimedas garderoobis sätendama hakkas.
Aga. Võtame rahulikult. Pool kilo nädala kohta on ok. Ongi. Ok.
Tuleb aju puhtalt ja ainult söömismõtetest kaugemale juhtida.
Kuigi muffineid proovin teha juba täna õhtuks.
Kuid Draamateatris särab Ita Ever ja pileteid on veel saada.
Ronimisministeerium?
Kui võtaks julguse kokku ja läheks kuskile mäe peale täispuhutava asjaga sõitma? Kotkas oleks rõngas!
Kuidas kõlaks? Vist hakkaks liiga palju üksindusele vihjama ja litsuks tordi hooga näkku?
Loen raamatu lõpuni.

Muide, tihased sädistavad laulukest. Kevad pole ilmselt enam kaugel?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s