fitlapblog

Toidu(pildi)sõltuvuse ravi garanteeritud.

Allavõtmiseks on absoluutselt tervislik vaadata väheisutavaid toidupilte. Tõsiselt.
Ma tsekkisin just ühe toidupildistamise koolituse reklaami ja nii see minema hakkas. Söögiisu läks absoluutselt ära! Ägedalt annab ikka aju lollitada. Nagu kõikide naiseks olemise kohustuslike “ilurituaalidegagi”. Kate Mossiks ja Carmen Kassiks peab olema sündinud. Määri peale ja võta sisse, mida tahes. Kuid kiusatus on ikka omal nahal katsetada, kuidas tegelikult on.
Toiduga on samamoodi. 60 sekundiga ei saa sama burksi, mida pildi jaoks on 4 tundi keerutatud ja sätitud.
Seega tuleb mul kenakesti jätkata pildiprojektiga “Õgi vähem!” See on nagu supermarketis kuumatoidu leti ääres seistes. Järgmine toidukord on kindlasti tagasihoidlikum ja tervislikum, sest see ollus, mis seal marmiidis on, paneb enamasti seedimise pahupidi tööle.
Kui pildi pealgi on ikka kuidagi ülepeakaela taldrikule visatud roog, siis võib selguda, et mul polegi eriti isu.
On tõenäoline end nii toidusõltuvusest vabastada?
Selle granadilli ja grillpaprikaga forelli puhul küsib mu mõistus küll, et kas see toit ongi nii kole. Kui koostisosad mõistlikult hinnastatakse,  kindlasti proovin.
Või hakkab aju tööle hoopis selles suunas, et kuidas paremini teha? Tekib uudishimu, et kas see ongi kõik?
Võta sa nüüd siis kinni.
Kookoseküpsistega oli igatahes nii, et üllatusin vägagi positiivselt. Arvasin, et tõsised käkid on, vähe saab, ei toida ja koer ka ei söö. Ma tean, et rosinad on koerale mürgised enivei.

Kui nüüd võtaks ette need Kaisa Oja muffinid? Kõik asjad on kodus olemas ka.
See pilt on nii hale, et printsessilikult ilusast tantsijast, kes on keskkonnaga koostööd teinud, hakkab lihtsalt kahju. Minu silmad saadavad ajju signaali, et saab paar-kolm nätsket kakukest, et võib-olla peaks proovima midagi muud.
Isegi Profeel kohupiimal on parem pilt.
* * *
Spordiklubis oli eile raske. Hing oli paelaga kaelas, aga lõpuni punnisin oma kavakese! Ujuvale Kotkapojale tuli ju eeskujuks olla.
Kõigest hingest püüdsin mitte välja teha kenadest mammudest ja nendest paarist noorest härjast seal saalis.
Piinlik oli, noh, selline kõndiv õunamoos seal olla.  Peeglisse kannatas suurivaevu vaadata.
Ja kui veel kekaõps oleks näinud. Oi, see oleks raudpolt südari saanud!
Elus on olnud vähe neid hetki, kus ma olen julgenud midagi enese heaks teha. Ilmselt see ongi hirmutav. Vähemalt alguses.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s