fitlapblog

Ei vaata alla. Ega tagasi.

Eks perspektiiv vähemalt kirstus hea välja näha on küll nadivõitu, aga kes see mind elusast peast peale minu enda ikka vaatab. Maailmarevolutsiooni seisukohast pole ka muidugi tähtsust, et ma ei võta alla nagu edukad FB toetusgrupi mammud 100g tunnis, vaid tänahommikust seisu homsele laiendades võib tulla 100grammi nädala kohta. Kuid ikkagi miinust!
Teeks siinkohal mingeid põhjapanevaid järeldusi?
Ma olen enam-vähem kavas püsinud. Ei ole olnud ühtegi ülesöömist! Üks alasöömine ainult. 
Ma olen trenni teinud. Suht-koht üle päeva. Ok, kaks jõuksi sattus järjestikustele päevadele.
Mul on uus ärevuse taltsutamise rohi ja antidepressandi suurendatud doos, olen ravimeid võtnud skeemi järgi.
Olen suutnud nibin-nabin hallata maailma kõige halvem inimene olemise.
Ja miks tulemust ei ole?
100grammi on VÄHE! Kõik teised…. osad, mõned jne.
Kõht on ka kinni, rsk. Mine tea.
Ok, vahet pole, üks mõte korraga, jalg jala ette. Ei vaata alla, ei vaata alla!
Raamatut olen lugenud, koeraga olen mänginud, klaverit ei ole mänginud.
Maganud enam-vähem.
Prantsuse keelt olen õppinud nüüd siis juba 27 päeva järjest, täna tuleb 28 päev. Ja ikka need tegusõnad, mis ei haagi ühtegi ajukäärdu!
Mis sellesse harjamiseasja puutub, siis lihaste vähem valutamise osas ei maksa tulemust loota. Jäävad ikka valusaks. Aga nahk ei kisu vähemalt. Ja mõte on väga ilus. Pärast määrin peale kallist kingiks saadud kehaõli või nunnut massaaziseepi ning on kohe tunne nagu oleks kallistatud ja hellitatud. Unistada ju võib!
Eriti kui läänerindel on muutusteta.
Mõtlen siis siin enesele uute retseptide proovimise ideid, et ikka mõistuse juures ja tegevuses püsida.
Kuidas oleks kui prooviks neid toite, millel juba pildid on öökoledad?
Näiteks kookoseküpsised. Äkki need meeldiks mulle?
Või grillitud paprika forelliga, mille avastasin prantsusekeelselt lehelt. Mitte üks prantslane ei valiks seda retsepti, sest toit peab olema ka visuaalselt apetiitne.
Või eriti võika pildiga magus granadill. Nopalun! See ameerikalik toidupildistamise mood, kus pool söögist mööda toidunõusid minema voolab on mulle kui sariõgijale algusest peale rõveda raiskamisena tundunud. Juba magusaraamatut kaedes haaras käsi kramplikult lusika järgi, enne kui kuhi pealt maha loksub ja seda viimastki tagaaetud grammi käterätist välja nutsutama või hallikaks tõmbunud laudadelt ära lakkuma peaks.
Aga eks igaühel oma kiiks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s