fitlapblog

Mõistus tuleb valusalt ja osade kaupa

Eile Kompveki trenni minnes valutas mul see kehaosa, kus jalad ja selg korraga oma nime kaotavad ning see müstiline, unustusse vajunud ameti järgi nime saanud lihas, mis suht-koht diagnonaalselt üle reie läheb.
Täna valutavad kõik ülejäänud kohad. Ka.
Välja arvatud lõugade liigutamise lihas, sest see on mul ikka hästi treenitud.
Moraal võiks muidugi olla, et kaks jõuksitrenni ülestikku ei ole hea mõte.
Ja veel suurem moraal, et eelmisel hilisõhtul poolteist liitrit vett sissekallanuna ei ole niigi suitsiidsusele kalduval tervemõistuslik veel ka kaalu peale ronida.
Aga kussasaad!
Mõistus pole ju oma teha.
Haledus ajaks külmiku ust kääksutama, aga külmik on niiii kaugel, seega vahepeal jõuab MouRou meelde tuletada, et just praegu võtan ma alla.
Siis ma jälle mõtlen, et kust ma alla võtan. Kujuteldava kannika kohalt? See tähendaks kõvasti traksidesse investeerimist, sest tänapäevase ultramoodsa püksilõike vöökoht jääks mul paari sentimeetri pärast suuremaks kui see mõõt, mis normaalsetel inimestel puusa moodustab. Poest, enamasti küll katsukast saadaolevad jalavarjud praegu nibin-nabin jalast ära ei vaju.
Tegelikult on kaubandusvõrgus päris ilusaid trakse saada? Ja ka kartulikottide valik on meil ka lai? Mitte, et mul oleks kutsumust mööda poode tuiata.
Mulle kodusistumine pükste puudumise ettekäändel praegu sobiks, sest Eestisse on workshoppi andma tulemas üks errriti vinge vend, (reklaamid igas erialaga seotud feedis) ja mul ei ole sinna minekuks raha. Loomulikult ma põen seda.
Kui välja minnes nüüd mõne tuttavaga kokku juhtuks ja peaks seletama, miks ma minna ei saa, siis oleks mu niigi hapras olekus kohe mõrad jälle sees. Väliselt peab meitel ju kuhugi kuulumiseks raha paremale-vasakule loopida ja võimalusi rohkelt igal pool olema. Kui pole, siis on ju inimesel endal midagi tõsist viga ja sellistest on käsk kauge kaarega mööda käia. Äkki ebaedukus nakkab!
Parem siis olla siin omas mullis ja hoida küünte ja hammastega, eriti hammastega, kinni sellest vähesestki, mis praegu veel kuidagi mu nina vee peal hoiab – trenn ja prantsuse keel.
Kõigepealt tuleb deus ex machina, ma saan tööd, mis võimaldab külluslikult ära elada (böö, positiivselt mõtlevad esodeerikud, bööö) ja siis ma hakkan puusat tulistama. Kõik koolitused siin- ja sealpool Emajõge lendlen läbi!
Praegu on üks mõte korraga – ma saan hakkama, ma jään ellu!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s