fitlapblog

Ükssarviku lood

Igasugu genereerimistes olen ma käpp, kõva käpp. Aga kui on vaja ettevõtmist ellu viima hakata… prokrastineerimise meistriklassi, alga!

Et täna on see “enne” pildistamine, onju.
Ja ma olen kaamera ees, mitte taga. Huh! Huh! Huh-huh!
Esiteks on ära öelda selgelt liiga hilja ja piinlik ka oleks. Ette peaks ikka minu vanuses inimesed mõtlema, mitte tagantjärele targad olema.
Ma võikssaakspeakstahaksoleks jne end lisaks emotsionaalsele ülesklobimisele ka füüsiliselt ette valmistama. Ja mida ma teen?  Õige! Mõtlen kuidas asja edasi lükata! Ziljon+n ettekäänet, et mitte pessu minna, end sisse soolata ja seitse nahka koorida, siis viimastest järelejäänud tuubikestest mingitki vähekenegi kreemi moodi asja välja plöristada. Ja õigel naisel on ju kulmudki joonistatud, onjueksju!
Ning siis tuleks veel pahteldamine.
Ma
olen
normaalne.
Vist.
Minukese foobiateraapia ütleb, et tuleb keskenduda ülesandele. Oi kui kõvaks teoreetikuks ma olen selles vallas saanud!
Mul on ju kole nahk. Sinine, armiline. Mäletate, kui ma rattaga poolmaratonil üle lenksu käisin? See teise venna hammasratas on mul senini külje peal. Nagu tätokas. Paar viimasest hoogsast libedal jääl koperdamisest tekkinud mädaplekki on ka. 
Mul on operatsiooniarm.
Mul on hallid juuksed!
Ja üks hammas on kroonitud!!
Oi, muidugi! Mul on prillid kah!!!
Hirmushirmus.
No oli vaja, oli nüüd siis vaja onju! Kõikse ilmarahvas pärast naerab püüne peale roninud napakat.
Kuigi ma tahaks siinkohal tervitada kõiki turunduse- ja fotosopigurusid siin- ja sealpool suurt lompi, siis ausalt ära rääkides ei ole ma selle pildistamise jaoks enese ülestuunimiseks mitte midagi ostnud! Just! MITTE MIDAGI! Kui nüüd keegi küsib, kas oli valus.  Siis jah, väga! Vaatamata meediatarbimiskeelule olen ma juba niigi silmini läbi imbunud ettekujutusest milline üks naine olema peab.
Isegi bikiine ei tormanud ummisjalu ostma. Pesust rääkimata.
On nagu on.
Õnneksõnneksõnneks pole ma mingi seleebriti ning ühiskondlik huvi minukese tegemiste vastu piirdub vaid paari inimesega, kellest üks on psühholoog-psühhiaater ja teine olen ma ise.
Ainuke mõte on hoida end tegevuses ning mitte üleliia juurelda kui masendav inimene ma olen ja kuidas ma oma elu ikka täiesti kanni olen suutnud elada.
Niisiis – eesmärk. Dokumenteerida tänase seisuga fotografeerimise teel kole paks vanainimene.
Eesmärk pühitseb abinõu.
Pähekukkuv vesi ja tükike seepi on kaasatud teise inimese suhtes viisakuse väljendamise abinõu nummer üks.
/… siin on vikerkaar.. VÄRVI ISE…/

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s