fitlapblog

Komeet-kakuke stardib staaritaevasse.

Kokku võtsin iseendakese ja klubi poolt üki-kaki valitud personaaltreeneriga otse ära rääkisin. (Kas ma kuulen aplausi?) Talle minusugune paks ja kole kontideta vanainimene sobib küll ikka pildile. Mahutab, niiöelda. Proovikiviks. Isegi siis kui ma neverever lavale ei roni. Põiepidamatus, ju nõu, onju. 
Neljapäevaks kokku leppisime, et.
Noh, hissandhissant&happikene on nüüd loomulikult!
See nii kiiresti, et ma ei saa ümber ka mõelda. Vanamutil pole pesugi sellist, millega oma fitnessprojekti “enne” pilt ära teha. Ei tea, kas peaks soetama? Väljaveninud puuvillaste pantaloonedega vist ei kõlba? Ja minu kehakujuga ei sobi mitte üks string, tanga, bikini ega bokser. Muresid ikka inimene oskab enesele kaela võtta.
Aga kuna tema oli nõus, lubas vastavad poosid ette näidata ja isegi tibakene ette tsekkida, et mida sellise sõlmekeerajaga teha annaks, siis ma ei saa ju enam keelduda ka ja mul on praegu nii hirmus! Oli nüüd siis vaja!
Miks ma ei võinud spordikluubist või fitlapi grupist lihtsalt mõnd nooremat, ilusamat, targemat, andekamat ja osavamat mammut lapikuks rääkida kirjutada, et ta end sama mõttega kätte võtaks. Ilmarahval, minul vähemalt küll,  ju äge kaeda kuidas näeb kakuke välja fitnesspoosis “enne” ja kui ta järjekindlaks hakkab, siis kuidas “pärast”. 
Ja milline staar-pandavtibu-näpitavhiir-roogitavräim, või mis iganes staar-liiteline tegija  on võimalik endast kujundada. 15 minutit kuulsust nagu maast leitud!
Ohjah.
Normaalse mõistusega noor inimene ilmselt mõtleb, et on meil neid staar-allavõtjaid (ja staar-pekisaagijaid) juba niigi palju, et äkki ei saagi enam kuulsaks ning puhtalt mõne vanainimese uudishimu pärast ei maksa nüüd ka end. Saaks siis vähemalt autogi või midagi.
Minukese uudishimu on samas ju röögatu!
Teisest seisukohast, ma pole kindel, kas ma üldse hakkamagi saaksin. Võib-olla saavad edasised pildid olema vaid hoiatavaks näiteks kuidas end surnuks süüa. Nädala aja mahatampimise, midagi väikest leiab ju iga päev halvasti öelda, ja paari emotsionaalse söömise tulemusel on kaaluseier jonnakalt paigal püsinud, kõht kinni ning trenn on olnud puhas raiskamine, sest ei jaksa ja ainult nutta tahaks.
No tõesti kena algseis.

Ma püüan siis alustuseks nagu vanaema lennukipiloodiks saanud lapselapsele soovitab – lennata hästi aeglaselt ja madalal, et mitte saada staar-kakukeseks, kes tegeleb senikaua laiamisega kui rebane nahka paneb.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s