Peale jõulu kaalule minna on selgelt õõvastav, lausa suitsiidne. Trenni minek samamoodi.
Mitte, et ma ei kahtlustaks, justkui poleks mulle süüa meeldind. Juua
ka meeldis. Noh, niivõrd-kuivõrd. Hakkan vist vanaks jääma lihtsalt,
sest unistus lõpuks ometi oma pere jõuludest ei sisaldanud algselt mitte
kuidagi ideed permanentsest saagimisest ja kuidagi ära kannatama
sundimisest. Kuid see on nagu loodusnähtus, mille puhul sööki ja jooki
mõistlikust kogusest oluliselt rohkem konsumeerubki.
Lõpuks ometi saadi üks hetk konstanteerida, et “nüüd on jõulud kaelast ära”.
Olen mina ikka tõsine sadist, onju!
Nohjah.
Kutsusin siis niisama, päikese pesast välja tulemise puhul paar ületöötanud sõpzu lõpuks ometi külla.
Tegime seda superhüpernoper salatit bataadi ja lehtkapsaga, sest need külalised tavaliselt nii hullusti ei vingu kui tahaks midagi teistsugust proovida.
Nägi välja nagu hunnik silo. Vaatamata ideaalsetele väikestele
ahjuküpsetele bataadikuubikutele, õigel röstimisastmel
kõrvitsaseemnetele, imeõhukestele sibularõngastele ja millimeetriga
mõõdetud õunast julienne-kangikestele. See senikuulmatu lehtkapsas
lihtsalt! Aga maitselt kindlasti selle aasta parim salat!
Ok,
lihasõpradele läks kavaväliselt juurde ka sea sisefileed medium
küpsusastmel. Kõigi skeptikute ja silmadega sööjate kiuste – lihtsalt
täiuslik!
Kavatsen korrata.
Võib-olla peakski rohkem proovima neid retsepte, mida vaadates pea viltu kisub, et missesee? Muna ja lõhega avokaado
oli alguses samuti ju küsitav. Puhtalt pildi pärast proovisin järgi.
(Praegu on seal eelmisest palju vähem maitsvam pilt.) Kahju ainult, et
koostisosad pole eriti tihti mõistlikult hinnastatud. Nii hea kooslus,
et iga päev võiks
Imestan siin veel vaid, kui palju võib muuta
meelestatus ja avatus. Minu kui heas toitumuses valge lääne inimesega ei
juhtu ju absoluutselt midagi kui ma katsetan. Kasvõi uudishimust.
Vigade otsija leiab kindlasti seda, mida otsib, sest inimese aju on juba
ette häälestatud märkama negatiivset ja seda pigem suurendama kui
vähendama, aga kas peab kogu aeg närima? Kahtlustama ka lähedaste puhul
mingeid salakavalaid mahhinatsioone? Miks ei võiks korrakski aega maha
võtta ja nautida? Olla tänulik.
Minu jaoks muutub järjest
kurnavamaks tõestada, et ma pole kaamel. Aga leppimine sellega, et olen
nagunii juba ette kaamel, tundub möödunud perekesksete pühade valguses
veel kurnavam.
