Mina, kaamel.

Peale jõulu kaalule minna on selgelt õõvastav, lausa suitsiidne. Trenni minek samamoodi. 
Mitte, et ma ei kahtlustaks, justkui poleks mulle süüa meeldind. Juua ka meeldis. Noh, niivõrd-kuivõrd. Hakkan vist vanaks jääma lihtsalt, sest unistus lõpuks ometi oma pere jõuludest ei sisaldanud algselt mitte kuidagi ideed permanentsest saagimisest ja kuidagi ära kannatama sundimisest. Kuid see on nagu loodusnähtus, mille puhul sööki ja jooki mõistlikust kogusest oluliselt rohkem konsumeerubki.
Lõpuks ometi saadi üks hetk konstanteerida, et “nüüd on jõulud kaelast ära”.
Olen mina ikka tõsine sadist, onju!
Nohjah.
Kutsusin siis niisama, päikese pesast välja tulemise puhul paar ületöötanud sõpzu lõpuks ometi külla.
Tegime seda superhüpernoper salatit bataadi ja lehtkapsaga, sest need külalised tavaliselt nii hullusti ei vingu kui tahaks midagi teistsugust proovida.
Nägi välja nagu hunnik silo. Vaatamata ideaalsetele väikestele ahjuküpsetele bataadikuubikutele, õigel röstimisastmel kõrvitsaseemnetele, imeõhukestele sibularõngastele ja millimeetriga mõõdetud õunast julienne-kangikestele. See senikuulmatu lehtkapsas lihtsalt!  Aga maitselt kindlasti selle aasta parim salat!
Ok, lihasõpradele läks kavaväliselt juurde ka sea sisefileed medium küpsusastmel. Kõigi skeptikute ja silmadega sööjate kiuste – lihtsalt täiuslik!
Kavatsen korrata.
Võib-olla peakski rohkem proovima neid retsepte, mida vaadates pea viltu kisub, et missesee? Muna ja lõhega avokaado oli alguses samuti ju küsitav. Puhtalt pildi pärast proovisin järgi. (Praegu on seal  eelmisest palju vähem maitsvam pilt.)  Kahju ainult, et koostisosad pole eriti tihti mõistlikult hinnastatud. Nii hea kooslus, et iga päev võiks 

Imestan siin veel vaid, kui palju võib muuta meelestatus ja avatus. Minu kui heas toitumuses valge lääne inimesega ei juhtu ju absoluutselt midagi kui ma katsetan. Kasvõi uudishimust.
Vigade otsija leiab kindlasti seda, mida otsib, sest inimese aju on juba ette häälestatud märkama negatiivset ja seda pigem suurendama kui vähendama, aga kas peab kogu aeg närima? Kahtlustama ka lähedaste puhul mingeid salakavalaid mahhinatsioone? Miks ei võiks korrakski aega maha võtta ja nautida? Olla tänulik.
Minu jaoks muutub järjest kurnavamaks tõestada, et ma pole kaamel. Aga leppimine sellega, et olen nagunii juba ette kaamel, tundub möödunud perekesksete pühade valguses veel kurnavam.