Uncategorized

Kuuse otsa rippuma

Kell on pool kümme ja on fakt, et mitte just väga kaua ei õnnestu mul enam poodi minekut edasi lükata. Raudpolt on pealelõunal selline trügimine, et mu õpitud sotsiaalsusest ei jää midagi järgi.
Eile, siis kui mu aju juba täiesti kustumas oli, vahetult enne magamajäämist, tuldi välja geniaalse ideega jätta meie majas jõulusööming ära. Sest mina olen paks.
Vahet muidugi pole, sest ega ma nüüd eriti taldrukusse enam vaata küll. Ainuke hea asi ju siia ilma jäänud ja mine tea, kas varsti enam saab.

AGA

Kotkas ju usub jõuluvanandusse!!
Ja oi kuidas siit saaks üles kiskuda lapsekasvatamistüli kui poiss võtab rokkida kuidas kõik teised, osad ja mõned.
Tema on ju olnud hea laps. On küll! Kogu ühiskond kütab veel takka justkui oleks see ilus aeg perega.
Ma vermin tema tulevikku, lastelaste lähedust oma isaga.
JÄLLE, kurat küll, JÄLLE on see minu ja ainult minu asi kompromisse teha ning otsida lammaste ja huntide vahele keskteed! TRA!
Kust ma võtan jõu sõdida kahel rindel? Abikaasa, kes jälestab igasugust lähedust ja poeg, kes seda vägavägaväga vajab. OK, jah, kuhugi jään ka mina, aga ma olen end tablettidega piisavalt zombiks teinud ja vanem laps saab ka aru, kust raha tuleb ja kes meie majas ainsana teenib.
Ma pean suutma organiseerida väiksemale lapsele mingigi jõulu! Minul ka pole jõudu ega tahtmist, aga ma pean! MINUL on laps!
Fanama meid sel aastal külla ei oota, sest õiged lapselapsed tulevad sel korral alles jõulu esimesel pühal.

Kingitustega on sel korral õnneks varakult kõik ok. Laste muinasjuttudes tuuakse kingitusi kõigile pereliikmetele. St. issile ja emmele ka. Õnneksõnneksõnneks, võivad need olla sümboolsed ja on juba olemas. Meil kodus ju need moest läinud raamaturiiulid ning alati on mõni raamat puudu.
Issile toob jõuluvana küll villased sokid. Issi enam raamatuid ei loe. Ükskord ammu luges. See oli mingi igav ameerikalik jura. Peale seda loeb issi ainult arvutist vajalikke ja kasulikke asju.
Üksaasta tõi jõuluvana issile näiteks superkalli massaaziõli ja väikseid küünlaid ning käsitöökomme. Terve perekond naeris põrandal pikali maas, et mis selle õliga veel tehakse. Hakatakse vorsti praadima või. Ja ei tea, kas elekter läheb ära, milleks need küünlad.

Ok, poodi. Ühele heale lapselapsele pole veel kingitust ja oma Kotkas tahtis keelekese küpsiseid ning mul pole sealt üht komponenti. Toorjuustu ka pole ja leiba.
Hoian end tegevuses.
Püüan hambad ristis saada üle teadmisest, et “sorri, ma ei suuda enam leida aega sinuga koosviibimiseks”
Aeg pere ja lähedaste ja sõpradega, maiäss.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s