fitlapblog

Lõputu küünlapäev. Jalgupidi tsemendis.

Ma tõesti püüan üle saada oma järjekordsest (rohkem või vähem kujuteldavast) katastroofist. Sarkasmi, iroonia ja vindi ülekeeramisega. Enese katkianalüüsimisega. Veel kasutamata võimaluste otsimisega. Eiei, pole vaja karta, et minust tegelikult mingi helesinise ekraani kaapimistaudi edasilevitajat saaks. Saan ise ikka aru, et olen selleks liiga vanakooli niššikraam. Nõrgema närvikavaga kuldlusikarahval tekiks kohe seedehäired. On ju vaja ainult natuke mööblit nihutada, mõni uus kivike osta, valgeid terakesi neelata ning universum ju kohe saadabki. Ideaalsed lapsed, fantastilise abikaasa ja unelmate töökoha. Õigel ajal õiges kohas olevatest sõpradest rääkimata.
Kui seda õnnesaavutamise valemit eksperimendi korras teaduslike meetoditega korrata ei anna, siis olen ise süüdi.
Punkt.
Edasikaebamisele ei kuulu.
Nii ma siis mõtlesingi öö läbi, kuidas saaks sellele lõputule isesüüdiolemisele indulgentsi soetada.
Magasin halvasti. Muudkui pöörlesin. Generaatoriga ühendatult oleks võinud elektrit toota.
Siis koperdasin hommikul unise peaga mööda maja.
Sundisin last raskema roki saatel putru sööma.
Siis üritasin magama tagasi kobida. Korrutades enesele esodeerilisi mantraid kuidas kõik on hästiniihästi ja niilillniilill.
Magama ei jäänud.
Sisikond keeras sees.
Ega ma ise ka putru ei söönud. Et ma pole nähtavat kriipsugi kaalu langetanud, juba eile polnud, ega üleeile, siis tuli see kopp veel suuremalt ette. Praadisin kolm muna ja viskasin õuna keresse. Õuna isegi ei kaalunud.
Kõik oli ühtlaselt maitsetu. Mille nimel ma punnitan? Miks ma hakkama ei saa?
Lõunaks sõin hapukurki. Pasteeti ja võileiba panin ka peale.
Püüdsin koera jalutama minna. Värske õhk ja liikumine pidada ju.
Koer ei tulnud. Noh, tegelikult sadas ka mingit külma roppust parajasti.
Läksin tuppa tagasi, sõin kõik pähklid ära. Mõtlesin, et paneks vanema lapse šokolaaditükkidega jogurti ka nahka. See oli liiga magus. Peale teist lusikatäit hakkasid tagumised hambad valutama.
Pesumasin. Nõudepesumasin.
Kuidas see meie majja nagu nii suur hunnik karva on võimalik ajada? Pole ju see loom kiilakas.
Trenni kohta ei saanud.
Kõik oli paha ja halb. KÕIK!
Mängisin klaverit. Do ja fa olid mustad. Sõrmed läksid sõlme.
Kotka mataõps oli lõpuks ometi taibanud lapsele lisaülesandeid anda, mis ei olnud iiiiiigavad ja nõõõõõõõmedad.
Ilmselt ma sõin midagi õhtusöögiks.
Öö.
Täna on kopipeist.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s