fitlapblog

Jälle see kassipilt.

Järjekindlus.
Viib sihile.
Aga mis siht on?

Ma olen senini elus ning pole Kotkale antud lubadust murdnud. Asi seegi.

Mõnikord, kui oled juba samahästi kui end prügikasti visanud, juhtub midagi, mis paneb enesegi elu teistmoodi nägema.
Vanaonu&Co jõudis ämma sünnale ja pool nägu täitsa ära vajunud. Rääkis ka imelikult ja tuul oli meie õue peal vaiksel õhtul kuidagi tugevavõitu. Vist sai tulles natuke külma, ütles. Eks siis kui ülehomme tagasi Eesti teise otsa sõidavad, läheb perearstile või midagi.
Ma ei hakanud kauplema, teatasin kuidas on ja mida me nüüd ülikiiresti tegema hakkame.
Praeguse seisuga on kõik hästi.
Võib-olla on õnnestunud pilli- ja pullimehest vanakesele mõnedki eluaastad juurde saada ning seda mitte haiglavoodis sooja juurviljana vegeteerides.

Muus osas oli eilne tavapärane. Maailma parim toitumisspetsialist oli katnud lookas laua ja õpetas kõiki elama.
Et mida ma siis sõin? Tegelikult mitte midagi erilist. Nokkisin natuke siit, natuke sealt, et mitte liigselt tähelepanu tõmmata. Joogi peale ka ei rõhunud, kuigi kurk on juba nädalat-kaks väga kuiv. Lasin hoopis vanatädil igasugu lugusid rääkida, lapselapse laste pilte näidata ja vaatasin väriseva käsi tehtud koduvideoid tema kaapimistelefonist. Olin lihtsalt kohal. Tundus õige.
Eks mul ikka adrekat kõrvades kohises. Kogu EMOsse kaapimise pulli peale oli jäänud jälle midagi ära arvamata ja kartsin kodus korralikult vastu kõrvu saada. Aga kolm väikest jõmmi, pluss meite enda mitte enam nii väike jõmm korraldasid vanaema pool mitu tundi tõsist mürglit ning vähegi normaalseks jäänud inimene tahtis pärast seda mitte uuesti saagi käima tõmmata, vaid järgmised ligikaudu kaheksa tundi lihtsalt horisontaalselt pimedas toas täielikus vaikuses olla.
Hommikul läks juba enne äratuskella iidvana plaat peale ja hakkas jälle nõmeda pudru jant ning nii ma pääsesingi praktiliselt puhta nahaga, et polnud ära arvanud, et võiksin möödaminnes kuskilt ämmale lilled ka võtta.

Täna ma olen üksi kodus. Naudin 100ga. Põhiliselt vaikust ja seda, et keegi ei saa minult midagi nõuda kuni pärastlõunani. Kui mingi ime läbi peaks broneeringust vabanema õhtune trennikoht, oleks võib-olla isegi motivatsiooni minna. Et elu hüdraulilise pressi alt hetkeks pääsenuna enesest jälle mingi kolmedimensiooniline kujutis saada.

P.S. Üliäge jõulureklaam. Võib-olla isegi selle aasta parim

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s