fitlapblog

Kassipilt ja imeline disainvoodi.

Kas selle kassi pilt juba oli?
Vahet pole, ilus kass on ikka. Vaadake veel.

Eile ma kolisin väikest hipisõpzu. Ta on täiesti järjekindel. Võib-olla on juhtunud , et ta mõnel aastal kolib ainult ühe korra. Kuna see on selgelt liiga väike väljakutse, siis sel aastal on teine juba neljanda kolimise ette võtnud. Mõned eelmise korra kastid olid veel lahti pakkimatagi.
Ühesõnaga.
Pärast ekstsesse ametlike makstud kolimismeestega, kel puudus igasugune ruumiline ettekujutus riiulite tassimisest ja arusaam, kuidas diivani istumistasapind saada tagasi horisontaalseks, lisaks oli neil raskusi kellatundmisega, siis ei jäänudki midagi muud üle kui paaril nõrgal naisterahval edaspidi ise hakkama saada.
Häda polnud midagi, väike aeroobne trenn erinevas raskusastmes teibitud kastidega värskes õhus ikka kulub ära. Põletatud kalorid nagu maast leitud.
Muuseas selgus, et sõbzul on rääkimisega raskusi ja ta ei saanud artikuleeritult väljendada vajadust muuhulgas ka ühe hästikomplekteeritud tööriistakasti järgi. Oma targa peaga tõstsin ma muidugi enne tema kolimist auto täiesti tühjaks.
Seda, et see uus taaskasutusvoodi.
Töömehed võtsid teist tunnikese-pooleteise jagu enne autosse toppimist lahti ja eks ta põhimõtteliselt võib ju ka seni põrandal magada kui mina või mõni teine mees millalgi kaugemas või lähemas tulevikus.. 
Selle jutu peale ma kujutasin küll ette baldahiini, ülipeente nikerduste ja peidetud ühendustega imevoodit ning mõtlesin, et kuidas see küll tema uude pisikesse magamistuppa üldse ära mahub. Aga noh.
Tegelikult mingit renessansiaegset meistriteost muidugi polnud. Magamistoa põrandal lauahunnikut silmitsedes sain aru, et see on ju seda sama tüüpi voodi, mille ma ise mingi X aeg tagasi suurest vihast lõkke peale tassisin. Laiade servadega.
Kokkupanemiseks on põhimõtteliselt vaja haamrit. Või natukene suuremat haamrit.
Tehtud-mõeldud.
Aretasime kahepeale selle õnnetu mööblitüki kuidagi kokku. Poolteteist pluss tundi muidugi ei läinud. Ja tibu ilmselt tundis kuidas need ametlikud vennad temalt ka kotisügamise ja konikimumise tunnitasu aluses sisse kasseerinud on.
Mina samal ajal muudkui muretsesin, et kas ta sellist tttizainiime ikka tahab omale elamisse, sest mina omal ajal ülepäeva või pigem iga päev mitu korda oma jalad vastu neid servi ära tagusin.
Ja. Ei. Kõik on ok.
Aga kokkupandud voodit imetleda ega rahulolevalt selili visata ei saanudki, sest madratsi installeerimise käigus… Just!
Ma lõin oma jalasääre selle osa, kus on ainult kont ja närvid vastu seda kuradi imelist tizainiserva ära!
Äge verine lohk tekkis!
Sääreluul ka raudselt mõlk sees.
Vot see oli ropp. Vandusin nii tulist kurja, et korterit kütta polnud sel õhtul vajagi.
Tilluke tipsi tõi mulle kiiruga lohutuseks veel ainsat jahedamat asja ses majapidamises – jäätist. See küll ei remontinud tunnet, et olen puusani pistikupessa torgatud,aga ma vähemalt püüdsin olla kangelane ja mitte enam ropendada. Nii kõvasti.
Pakkumise anda nunnule hipile üks meie peres ülejäänud voodi jätsin jõusse. Igaks juhuks.
Koju sõitsin jalga ainult seljaaju tasemel liigutades. Mitte mingit tundlikust polnud. Kõige vähematki!
Hunt nuhutas mu jala üle ja tegi sama nägu, mida Kingpool kui Sammalhabe talle põdrasamblateed pakkus. Õäöh..

Egas hullu pole midagi. Ma jään elama. Hipi ja tema nunnud lapsed ka nüüd uues kodus ja. 
Noh, eks tänaseks jalale tekkinud tõhusa läbimõõduga mädaplekk mõnda aega kõigis spektrivärvides ole ja trenniga on ilmselt tibakene geff.
Aga nagu ma ütlesin, elama jääb.
Ning minust on kellelegi natukenegi kasu olnud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s