fitlapblog

#Itaalia – igapäevast veini ja juustu

Lucca.
Ei, mitte see näiliselt kalli välimusega majakene-söögikoht Vaeste-Tiskre sissesõidul Rannamõisa tee ääres.

Mitte kaugel Pisa viltusest turismimagnetist asub linnake, mis on küll aja jooksul oma vana linna suurtükiaegsetest müüridest välja kasvanud, kuid kunagi kaitseks ehitatud ringne vall ise on alles ning nüüd on seal võrratu jalakäijate tee.
Jalgsi, joostes, keppidega, hantel-veepudelitega, rattaga, tandemrattaga, koertega. Igatmoodi.
Nii palju pargipingil raamatuid lugevaid inimesi! Seltsiks kenasse ritta istutunud tammed, plaatanid, kastanid, mõni lehiski.
Kogu võrratu vanalinna sügisese ilu nägi müürilt ära.
Sai piiluda kõrvaltänavatesse ja hoovidesse.
Ühes aiakeses närtsis isegi üliheas karvas valge kelgukoer.
Vaadata oli nii ülesvuntsitud maju-aedasid, kuid ka ilmselt kinnisvarakakkeli lõppu ootavaid tondilosse, millest võiks kunagi saada jälle nauditava visuaaliga majad. Eks meilgi ole vanalinnas tegelikut samasugust seisu. Kõrvaltänavas, tõsi küll, voodipesu väljas akna all nööridel ei kuivatata.
Selles linnas on väga armas väike botaanikaaed. Otse linnamüüri kõrval.
Vaikne ja rahulik Itaalia.
Eks muidugi see Guinigi kellatorn, mille otsa on aed ehitatud, on seal linnakeses ka. Arusaadavatel põhjustel me sinna otsa ei roninud.

Ja laia kaarega laiali pillutatud kirikuid. Üks parem kui teine gooti stiilinäide. Aga kuna linnakeses oli oodata ilmselt mingit bakhanaali või muud sügisepidustust, tegeleti igale vähegi suuremale platsile hoogsate telgipüstitustega.
Linnamüüril kõndides tundusid kivikatustest natukene üleülatuvad kirikud ja kellatornid palju rohkem ägedamad. Lasid mõttel rahulikult püstitamise aegadesse tagasi lennata.
Ja see Piazza dell’Anfiteatro, väidetavalt Rooma aja amfiteatri ovaali servale ehitatud võimas juveel-väljak. Nohjah. Ma küll kahtlustasin, et lainurk objektiivi kasutamine reklaamfotodel teeb asja ilusamaks ja suuremaks, aga et see teater kunagi niiiiiii väike oli ….

Kompensatsiooniks läksin pimeduse saabudes lähimasse supermarketisse, kus värske kraami osakond oli sama suur kui see kunagise teatri väljak.
Mida kõike saab sügiseses Itaalias! Juba rohelist salatit oli terve ruutkilomeeter. Mereande, sinke, juustu.. nohjah, saia ikka ka.
Aga kuna Itaalias majanduskasvu ei ole, siis toiduhinnad …. Ja mitte ainult salatil. Veini sai kätte alates 1,5 eurost, kõva ja korralikku juustu alates 8st, singist ei hakka rääkimagi.
Ma tõesti püüdsin kogu hingest mitte ahnitsema hakata.

Jumalaema on Itaalias mõelnud ka gluteenitundlike peale.
Praktiliselt kõike oli. Suure valikuvõimalusega.
Ja hindadest me ei hakka ikkagi rääkima. Mõni siinne kaupmees saaks kreepsu, kui teaks, et näiteks meie pere pannkoogijagu maksab seal NELI KORDA vähem.
MIlline majanduskasvupotensiaal täitsa kasutamata!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s