fitlapblog

Kas ma vajan sõberolemise teenust?

KUI ma sel nädalal üksindusahastuse söömissööstust pääsen, siis reedel saan külalistega koos itaalia õhtu korraldada, ega pea karbist õuna pähklitega nosima.
Arvestades Tallinna restoranide nädala vahelejäämist, kes see ikka muga beebi-kaheksajalgu sööma minna tahaks, on plaan suur.
Grandioosne õhtusöök sisaldab toorehernesuppi veiselihaga (siinne retsept), siis penned gorgonzola dolcega (kui ma kuskilt just spinatipastat välja ei võlu ja seda piiniaseemnetega ei paku, mida saaks võib-olla heal juhul siin tuletada) ja täiesti teadlikult täiesti ebamõistlik cassata siciliana versioon mustade ploomidega, millele juba peale vaadates tuleb uus vannitoakaal osta, sest vana mõõtepiirkond on väiksem kui puhtalt vaatamisest juurde võetav kaal.
Unistada ju võib. Ma lihtsalt nii väga tahan kellelegi peale terapeudi rääkida, mida ma Itaalias nägin. Selleks hetkeks olen ma peaaegu kolm nädalat oodanud tunnet, et keegi tahab minuga koos olla.
Võib-olla mõni sõbz siis tahab, kasvõi söögi pärast.

Et kuidas sotsiaalfoobia suhtestub üksindusahastusega, tekkis küsimus?
Uued inimesed ja eriti võimupositsioonil olevad, tekitavad minus ikka veel ärevust ja paanikat. Maailma kõige kuulsam õudukarezisöör lavastab mu peas viimase viiesaja  aasta suurima katastroofi, sellest kuidas ma kohe rämedalt kõikmõeldavate tulevaste pattudegi pärast sõimata saan, end kohe pöördumatult lolliks teen ja kõigile tuttavate tuttavatelegi seitse põlve edasi vee sahinal peale tõmban.
Praeguseks hetkeks olen ma teraapias jõudnud nii kaugele, et ma ei jookse kõikidest uutest minu kujutlusvõime jaoks konflikti järgi lõhnavatest suhtlemissituatsioonidest lihtsalt ja labaselt minema. Ma suudan oma ärevust taluda. Ei torma koju, keera ust lukku, ega söö sahvrit tühjaks. Ega introverdi järgmist päeva maha.
Küll aga vajan ma mingil hetkel kasvõi natukeseks inimest oma kõrvale, kelle juuresolekul ma ei pea mõtlema kui loll ja nõme ja vanapakskole ma olen ning miks ma selline tundeline veidrik olen, kes kriitikat ei talu kui ma samas tahan ju paremaks inimeseks saada.
Minu jaoks maru loogiline.

Seda veel ka, et uudishimu sai minust täna võitu ja ma harutasin lõpuni lahti Itaalia mägiteelt korjatud söödava kastani. Olen alati tahtnud teada, mis maitsega on need tulest välja toodavad kastanid, millest kirjutatakse ja räägitakse.
Aususe huvides, ootasin enamat.
Mitte just väga erilise maitsega pähkel lihtsalt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s