fitlapblog

Karavan liigub edasi

Olen end perepuhkusest välja puhanud ja nüüd teeme siis nii, et ma kirjutan toitumisest ja treeningust ja Fitlapi kasutamisest ja ka kõigest muust, võttes teadmiseks lisada huvitatuse tõstmiseks vähemalt üks pilt.
Sest tõesti, kuidas puutub mu Itaalia reis toitumisse ja treeningusse ja nii edasi, tsiteerides siinseid anonüümseid klassikuid teiste kirjutiste all.
Ei puutugi.
Söömine on muust elulisest tegevusest, närvikavast, meeleolust ja nii edasi, täiesti väljalülituv protsess.
Normaalsed inimesed suudavad kavakohaselt süüa ka suure pinge all olles.(Milleks normaalsele inimesele üldse kava, hmm..?)
Normaalsed inimesed  ei taha mõnikord diivanil villase ruudulise pleedi all lihtsalt nutta ja juua ära pudelit punast veini või süüa ära karbitäit pähklitäidisega šokolaadikomme, sest elu tundub nii kuratlikult valus.
Normaalsed inimesed söövad siis kaks keedetud muna.
Noa ja kahvliga.
Valge laudlinaga kaetud laua taga.
Söögi ajal.
Ja need, kellel pole nii hästi läinud, et sünnist saati kõik normaalne oleks, need võivad iseseisvalt klikimagnetite kommentaariumitest lugeda, mida täpselt nad endaga tegema peaks.
Huh.

Vahel mulle tundub, et end väga-väga normaalseks pidavatel inimestel on mõne toiduaine väljavahetamise nimekirjas ka teine eestlane. Saate ju aru, kui lihtsalt isutab. Võtad oma lemmikretsepti, kust saab kõige rohkem teist eestlast…

Jumaldan neid blogisid, nii siin kui ka wordpressis, blogspotis ja teistes platformides, mis räägivad elust nii nagu see on. Mõtetest ja tunnetest, mis tingivad otsuseid. Olgu siis lühemas perspektiivis mõistlikuna ja pikas perspektiivis vastutöötamisena näivaid. Või vastupidi.
Kuidas inimene on kujunenud, kuidas jõuab otsusele, kuidas muutub ta mõttemaailm. Mis on need tegurid, mis muudavad homse paremaks. Kuidas inimene suudab ise esimest, teist ja nii edasi mitmendat korda iidseid rehasid kokku korjama hakata.
Kuidas tekib eneseusk ja enesekindlus.
Pole silmaringi avardavamat lugemisvara kui teise inimese vormistatud mõtted. Jah, need võivad olla küll minukese mätta otsast täiesti teistsugused, kuid need ei ole valed, need on lihtsalt teistmoodi. 
Ja mõnikord on just need paar loetud sõna, mis senikogetu uude perspektiivi panevad. “Pagan, tal on ju tegelikult nii õigus”, tunne. “Ma poleks ise nii mõelda osanudki.” 
Seega, kui ei saa öelda midagi hästi, ole lihtsalt vait.
Meil kõigil on oma valu, millest õppida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s