fitlapblog

#Itaalia – un espresso vms.

Turismimagnetist suur kopp kiiresti ees, sai suundutud toitvamate tegevuste juurde.

Ärge saage valesti aru, Pisa katedraal, baptisteerium (ristimismaja, mitte pappide ühiselamu) ja viltune kellatorn, kuid ka väidetavalt Kolgatalt toodud mullaga surnuaed (tasuline sissepääs, muide), vana linnamüür, ülikooli muuseumid ja Nero-aegse termi varemed on vaatamist väärt. Seda tuleb minusugustel teha lihtsalt südasuvel hommikul kell 4, siis kui väikseim osa turiste pole veel päris magama jäänud ja suurem osa pole veel ärganud.
Sotsiofoobile on sealset turismirahvast normaalsel külastusajal, isegi hooaja lõppedes selgelt liiga palju.


Aga rääkigem söögist-joogist.
Kohvist kõigepealt.
Sõitnud mõne kilomeetrikese turismibussidega vastassuunas, avastasime ühe väikese hääldamatu kohakese väikse kiriku kõrvaltänavas caffeteria.
Esimesel pilgul oli seal rahvast nii palju, et sisse ei mahtunud. Vanem laps jonnis täiega, et kohvi ikkagi joodaks.
Meite mehed läksid otsima mingitki teist, tõsisemat söögikohta, mina koos esimese lapsega pressisin end hetke pärast ikkagi uksest sisse.
Kohvijoomine käib Itaalias kiirelt. Teenindamine veel kiiremat. Tubli 50+ vanuses donna tegi kohvi mitme käpaga vägagi vanaaegses masinas lendleva kergusega, vahepeal viskas taldrikule ka mõne cornetto, arveldas rahaga ja pani kasutatud tassid pessu.

Kohvijoomine käib püstijalu, peaaegu, et jooksu pealt, pika leti ääres. Kes kaugemale kõnnib, ise sööb, ise joob, ise nõud ka tagasi toob. Ühekordse topsi kaasaharamine on samahästi kui tundmatu.
Mu esimesele kohvile Itaalias jätkub ainult ülivõrdeid.
Tuline!
Sametine!
Ja ka terav!
Äratas korralikult. Maitses oivaliselt. Pipraselt-šokolaadiselt. Vaht tihe ja kreemjas.
Ja see nisujahutoode. Ma ei hakka rääkima kui krõbe, kui pehme ja kui täiusliku maitsega see oli.
Just nii krõbedat saia küsisingi kui pildilt paistab.
Keelebarjääri ei tekkinud.
Nad kõik räägivad itaalia keeles. Minu jaoks tähendab see, et tuleb suhelda kätega vehkides ja näpuga näidates.

Kõrval loeb vuntsidega vanamees ajalehte, kaks tassi lattet ees. Teisel pool võtab kuldsõrmedega väike vanaema oma esimese hommikuse macchiato. 
Kaks edeva soenguga meest tunkedes tuleb sõnagi lausumata sisse, vaid naeratades laialt teenindajale, kallavad kurku oma piisakese espressot, jätavad sinna kõrvale pandud veekaasi puutumata ja kõnnivad tuimalt uksest välja.
Elu keeb!
Kõik ajavad oma asja ja minusugune turist jääb õnneks liigse tähelepanuta.
Ma saan vaid imetleda millise hooga annab juua tulikuuma kohvi selle tõsiselt kulunud leti taga.
Kui kiiresti ja läbimõeldult annab teenindada korraga mitut klienti Rimi võta-vanainimene-tööle kampaaniata.
Ja kui lookas on klaasitagune igasugu küpsistest ja saiakestest.

Meiemehed, aga, on samal ajal leidnud lähedusest pizzeria, kus pakutakse kõiki menüüs olevaid toite ka gluteenivabalt.
Vot nii!
Itaalia!
Pealtvaadates paistab see söögikoht küll nagu plekist kuur parkla tagumises nurgas, kuid vaid optimisti pole võimalik positiivselt üllatada.
Isegi hinnad panevad siin kulme kergitama. Eestis saaks sama raha eest vaid pool pizzat.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s