fitlapblog

Kuidas tellida Itaalias kohvi nii, et ma väga loll välja ei paistaks

Homme ma sõidan Toskanasse.
Jah, see on Itaalia ja pasta ja pizza ja kõik need imelised piirkondlikud, ilmselt mitte just vähekalorilised koogid nunnude vaadetega oliivisaludele ja viinamarjaväljadele.
See on “Toskana päikese all” ja “Hea aasta”:
Teoorias.

Halvav hirm millegi jälle valesti tegemise ees on juba praegu täiesti kohutav.
Kas ma ikka suudan mööda nööri käia?
Kas midagi saab ka mitte untsu minna? Isegi kui kõik läheb suht-koht, siis midagi väikest ju ikka on, millega korralik enesest lugupidav eestlane kohe mitte rahul olla ei saa.
Milline see ilm küll tuleb? Liiga.. mis? Soe? Külm? Päikseline? Vihmane?
Kui palju on veel turiste? Mis ajal ja kuhu nad kokku jooksevad? Millal on võimalik Pisa torni näha nii, et keegi mõnd toetamise ja püstilükkamise selfit ei tee? Kust ma seda kõike tean? Või peaksin teadma. Torni otsa ronimine on nagunii liiga kallis.
Kus on head ja odavad veinimõisad? Või tuleb käia kahes – alguses odavas ja siis heas? Või kahes odavas, sest hea on ikka liiga kallis ja supermarketist saab veini ju veel odavamalt?
Ja mida ma teen selle nisutundliku Kotkapojaga? Ega ma talle keset Itaaliat ometi kentuki praekana toitma hakkama ei pea?
Ja kui lapsed üleüldse otsustavad permanentse keevitamise ette võtta?
Liiga palju küsimusi ja mul pole ühtegi vastust. Mina jään nagunii süüdi. 
Kuna külmkapp autol järgi ei lohise ja rahakott minu käes ei ole, siis on tõenäoline, et iga halvustamise, süüdistamise ja kriitika korral tuleb mul see ilma ennast hetkega kõrvuni täis söömata lihtsalt ära taluda. See on nagu vanasti hambaarsti juures käimine. Lihtsalt tuleb kogu see alandus ja valu ära taluda, sest on ainult halvad ja veel halvemad valikud.
Kui keegi küsib, et mida ma täpselt kardan, siis see on kriitika, halvustamine, paikapanemine, ärategemine, alandamine, süüdistamine, ignoreerimine, põlgus. Et ma ei saa millegagi normaalselt hakkama. Kokkuvõtvalt vist liigitub negatiivseks tagasisideks.

Oma unistuses lähen ma nautima küpressidest ääristatud julge pinslitõmbena käänulisi teid, oliivi- ja viinamarjakorjamist. Vahusemaid sügisesi laineid, kus ujuvad vaid jääkarud ja skandinaavlased. Vaatama päikese kukkumist noorde punasesse veini ning aja seisma jäämist kuni hommikuse cappucinoni.
Muusikat, maestro.
Ansel Adams on öelnud, et igavust pole võimalik tunda kui oled hästi maganud ja taskud on täis ilmutamata filmi.
Loodan, et kontideni ulatuvat lootusetust pole võimalik tunda kui akud on laetud, kaardid puhtad ning sa oled imelises Toskanas.

Ma teadvustan endale täiesti, et see pole Hope Springs.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s