fitlapblog

Liiga palju jaapani multikaid

Ma püsin kavas, ma teen trenni, ma saan sotsiaalse eluga enam-vähem talutavalt hakkama, isegi klaverit püüdsin ükskord mängida ja siis see tuleb. Nagu merelaine, tsunami kujul. Mõte kiilub kinni. Ei aita ei ussi- ega püssirohi. Järjekordselt.
“Ma tahtsin sinuga õhtul kahekesi olla”
O
M
G

Mida ma valesti teinud olen? Mida ma tegemata olen jätnud? Mida ma ära arvanud ei ole? Millal ma jälle oma tundeid piisavalt ei kontrollinud? Olin millalgi klammerduv ja pealetükkiv? Sundisin midagi? Avaldasin oma arvamust valel ajal vales kohas? Kas lapsed tegid midagi valesti?
Ah et muna on kodus liiga palju? Peaks kooki tegema ja ära sööma? Nii teen.
Leiba on vähe? Ok, lähen toon juurde ja lähen siis ühtlasi kohe trenni ka. Spordiklubi eest ju makstud.
Huh!
Napakas olen? Absoluutselt! Halvavalt napakas lausa.
Ja kuidas see kõik fitlappi puutub?
Ei puutugi, sest süüa mul enam kodus ei ole. Kõik sõin ära. Need munad ja selle suitsuliha ja peedid ja suitsuvorsti ja juustu ja ühesõnaga kõik. Nagu maapind oleks avanenud ja kõik neelanud.
Sest ma lihtsalt kartsin. Ajuhalvatus.
Kurat!
Ma olen täiesti normaalselt (salaja küll) kavas püsinud. Trennis ka midagi justkui natuke liigub. Isegi nahka pole hooletuse jätnud.
Ja on nüüd siis vaja jälle vabalangemisse minna?
No ei õpi inimene elama, no ei õpi!
Kõik või mitte midagi?
Ennustamine ja mõtete lugemine?
Liigne üldistamine?
Või ikkagi adekvaatne kogemus mitte tahta muna keetmiseks suu vett täis võtta ja palja tagumikuga kuuma pliidi peale istuda?

Muidu on väljas ilus ilm.
Peaks võib-olla ka rehasid kuuri alla varjule viima. Näiteks üleõgimisreha. 
Ühtlasi midagi ette võtma nende nunnude jaapani animetegelastega, kes hirmu suurte silmadega suure vennana mind igal pool jälitavad ja neid rehasid terve laia maailma täis tassivad. Järjepidevalt.
Saan küll mõistusega täiesti hästi aru, et see kõik on rohkem kui naeruväärne, aga olukorraga silmitsi seistes olen ikka nagu jobu ning käsi haarab kohe toidu järele. Mõte, et see on/oli nüüd see koht, kus ma peaksin olema adekvaatne täiskasvanud inimene, jõuab mulle kohale siis kui magu rebenema hakkab.
Tagantjäreletarkus kui täpisteadus.

Kuidas ma saaksin paanilise hirmu tekkimist ennetada? Kõlab nagu täiesti võimatu vältimine. 
Kuidas ma saaksin sel ülesöömismaol enne sabast kinni kui ta mu peaaegu hingetuks on kägistanud?  Kuidas endale mõistus pähe jätta kui hirmutsunami on juba üle pea tõusnud? 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s