fitlapblog

Veere-veere päevakene

Muidugi peaksin/võiksin/tahaksin ma raamatut praegu lugeda.
Aga ma ei loe. Tekst läks mu hetkeseisu kohta liiga tihedaks.
Vajan pausi.
Niisama mõtlen siis siin.
Et tegelikult oli Heikkil eile õigus, et n+1 trenni päevas ei ole tervemõistuslik. Aga kuna mul terve mõistusega on nagu on. Siis jah.
Kas vanainimesed üldse saavad veel vormi?
Milline see vanainimese vorm on? Lihtsalt mitu numbrit suurem nahk?
See on muidugi valgusaastate kaugusel teema tegelikult. Praegu mulle lihtsalt meeldib teadmine, et keegi ei saa minuga spordiklubisse irisema kaasa tulla ning tunnike-poolteist saab pea täiesti tühi olla. Väikenegi serotoniinikesekene keres.
Ma ei maga enam poolt päeva maha.
Proovin uusi retsepte.
Tegelen ülesandega!
Kirjutan mõtteid üles.

Eile läks esimene suitsuahjutäis muidugi teadagi kuhu, aga teine tuli välja juba palju adekvaatsemalt. Oma kujutluses hakkasin järgmisena juba väikeseid nunnusid jänkusid ahju toppima. Et kohe teeks sellise uhke peo uue praktilise oskuse omandamise puhul. Pakuks mingit täiesti uskumatut kooki ka  – seda kõrvitsa-toorjuustu oma näiteks. Lastele kirjutaks hoiatussildi juurde – ettevaatust, kõrvits – ja saakski kõik ise ära süüa.
Perekondlikust tagasisidest rääkima ei hakka.
Ei midagi tavapärasest erinevat.

Spa ehk ühiskondlikult survestatud enneolematult naiselikud hooldustunnid vannitoas ikka veel ootavad oma järge.Enamasti tuleb vaid kiirkorras survepesu lubada.
Kuid nüüd on mul lisaks rosmariinišampoon ka ära toodud. Sotsiaalfoobia raviskeemi raames veetsin täna veerandtunni vetsupaberi kokkuostmisega hulluksminemise päeval. Jeah.
Hakkama sain.
Kohutav oli. Elama jäin.
Miks seda üldse tehakse? Inertsist? 
Või selleks, et minusugused foobikud saaks enese ärevustaseme kontrollimisega tegeleda?
Eile ma oleks niigi ennast Heikki loengust ära introvertinud, sest oodatud trennitibude horde ei saabunudki, enamus läksid Matildaga suurde saali võimlema,  ning kõik väikse saali näod olid üleloetavad. Selline väike kammerloeng oli. Ma püüdsin siis nähtamatuna lihtsalt massi sulanduda ja saada vähemalt oma hirmuga tegelemise harjutusse punktikesed kirja. Preemiaks lubatud lisa-kasutusaeg kulub ju ka ära. 
Pärast seeniorvõimlesin end ikkagi koos lahtisest uksest sisse murdnud uute tuulepeadega lapikuks.
Ja ma ei läinudki ninaveristamistrenni, sest üks trenn päevas olla täiesti ok. Kujutate ette? Ma hästi ei kujuta. Lihtsalt teen nägu, et ma olen normaalne.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s