fitlapblog

Üki-kaki-kommi-nommi

 
Täna öösel ma ei maganud. Kortisool ei lasknud. Stressitase on jälle ebaloomulikes kõrgustes. Nii hullult pelgan seda mulle ülesandeks jäetud lihasuitsutamist, sest häid variante lihtsalt pole. Oi kui palju asju saab untsu minna! Soolamisest alates. Ühesõnaga, vahet pole, mida ma teen või tegemata jätan, õhtul saan ikka nagu nurka lasknud koer.
Seda, muide, nimetatakse õpetamiseks või arutamiseks, mida järgmine kord paremini teha. Rumal koduperenaine ise ei oska ju analüüsida, ei saa aru ühestki protsessist ega oska midagi teinekord teistmoodi teha. Pealegi pole ükski asi kunagi nii hea, et ei saaks midagi halvasti öelda. Midagi väikest ikka leiab.
Ma ju tahan paremaks inimeseks saada, onju? Või?
Üleüldse, kuhu on kadunud minu loomuomane uudishimu ja entusiasm midagi uut proovida?
Kuulete? Külmkapp praegu lausa ise anub, et ta kiirkorras tühjaks õgitaks.
Ja siis on mul see raamat, teraapia nagunii ka, mis juhendab deprekast jagu saama.
Proovi midagi uut! Võta risk! Naudi!
Pekki küll, ma ju tean, mis enamikul kordadel järgneb kui ma esimese korraga kohe perfektselt hakkama ei saa. Võib-olla ma ise saangi kuidagi end välja mõeldud – ikkagi esimene kord, ma ju proovisin, taevas ei kuku ju alla – aga see õpetustesse ja aruteludesse peidetud kriitika halvab täiesti.
Mida ma ütleks sõbrale, mida ütleks sõber mulle?  Mis tähtsust sel enam on kui asja eest raha välja käinud inimene ütleb, et ikkagi prsse läks ja kuidas ma ikka kohe oskan nii saamatu äpu olla, sest pole ju raske (nimetada mõni tegevus).
Huh!
Trenni pagen ära tööpäeva lõpuks.
Eile jäin täiesti elama seal joogafunkis. Mõtlesin siis, et täna võib-olla deepwork või bodytoning või bodybalance ja cxworks, aga

..täna õhtul… (trummipõrin) … lubage esitleda … (fanfaarid) … meite spordikluubiiiis.. (rullub punane vaip  ja valgusvihku astub) … superstaar Heikki Mägi!

ja lahtiste uste päev!
Raudpolt jooksevad ilusad pikajuukselised pringi kanniga verinoored fännitarid selle klubi uksed lihtsalt maha ning minusugusel vanainimesel pole enam lootustki mõnd tagumist pimedat nurka enesele hiivata.
Tuleb vist koos Matildaga teises toas kõrv vastu seina kuulata.
Või üleüldse ujuma minna. Aga sealgi või olla paras supp.
Samas kaal on ju hetkeseisuga kenakeses langustrendis, väike liigutamine kuluks ära ja eks ma muidugi kuulaks tegelt ise ka, mida targemad inimesed söögist räägivad, aga…
Külmkappi jäi kõrvitsavaba kõrvitsakooki …

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s