fitlapblog

Funktsionaalne lugemisoskus nõrkadele.

Eks see hooga trennitegemine tibakene liiga ilus tunduski. Igatahes eilse algajate zumba asemel ma ikkagi esmaappi läksin. Mis teha, kontraseptsioonil on mõnikord oma valus hind.
Lollusel ka.
Koju tulles koperdasin külmkapi juurde ja tegin poolenisti kinniste silmadega ühe kohupiima puuviljadega. Maitses kuidagi rõvemagusalt ja kui ma kaema läksin, et mis värk selle kohupiimaga on, siis oh sa pagan – vanillikas! Oli jah poes mingi uus kujundus ja ma olen tuima näoga ostnud valet asja. Never ei too koju muidu sellist ülemagustatud kraami. Aga ma ei hakka oksendama ka. See oleks otsetee buliimiasse ja mul on juba niigi enesele muresid kaela võetud.
Seega tuleb täna küll mingi imenipiga trenni minna, et saadud suhkrumürgitust kuidagigi leevendada. Kaesin juba, et õhtul on funktsionaalne jooga. BodyBalance kõlab praegu, hommikul enne 9t, ikka veel karmilt, kuid kui juba Heikki meitel siin oma sisemist pajuoksakest otsima hakkab, siis mine tea.
Või jalutaks hoopis valge peni pruunikashalliks? Variante on.
Või lubaks enesele lõpuks ikkagi selle spa? Laseks veel pähe kukkuda ja tunda end kui kastetav lill.
Või magaks veel natuke ja siis veel natuke ning loeks selle raamatukogu raamatu ükskord ometi lõpuni.

Põhimõtteliselt olen ma teoorias juba päris tugev. Lihtsalt praktikaga on asi veel käest ära. Mõttemaailm muutub palju aeglasemalt kui näiteks kehakaal – sööd normaalselt, liigutad ka natuke ja kehakaal langeb.
Mõtled natuke ja siis veel natuke ning külmkapiuks hakkabki kääksuma.
Eile loetud peatükis soovitati mõelda kuidas toetataks samas olukorras olevat sõpra. Ja kui mul oleks üks väga-väga hooliv sõber, siis mida ta mulle ütleks. Kangastusid silme ees kohe Karolini raamatu ilusa käekirjaga kirjutatud kaardikesed ja puha. Et neid oleks mulle nüüd küll vaja.
Kuid minu kuulikene läks hoopis kokku. Olen suurema osa elust enesele sõpru välja mõelnud. Väiksena oli mul terve külatäie lastega juhtunud  seiklustest ühte kaustikusse peaaegu romaan kirjutatud!
Nüüd minu täiskasvanumõistus tõrgub. Kui väliselt tuleb pigem signaale, et midagi minus jääb kogu aeg natukene justkui puudu (või on liigagi palju üle) siis kas on ikka adekvaatne arvata, et tegelikult on minuga kõik ok?
No raamat on muidugi poole peal ka alles. Võib-olla läheb hiljem paremaks ja realistlikumaks see jutt. Et poleks päris selliseid soovitusi nagu paanikaosakonna siilil.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s