fitlapblog

Seesamseesam, avane!

Mitu korda peab inimesele ütlema, et süüa tehakse retsepti, mitte pildi järgi? Juhe peab ikka errriti pikk olema, sest juba aastaid tagasi räägiti toidufotograafia alustes, et saapaviks, vedel lämmastik ja kuumaõhupuhur teevad imesid.
Aga ei!
Ikka on vaja isuäratava pildi järgi TalTech (öhööö, popp!) rebasekutsikatele jagatud reklaamlehekese pealt see kanakotletid porgandisalatiga  järgi proovida. Loodetavasti on peramine kord, kuigi ma väga ei usu, sest  visuaalse inimese ülesöömispõrgu on nagunii nüüd ja edaspidigi sillutatud isuäratavate toidufotodega. Maütlen.
Broileri hakklihasegu. Kaesin poeletil ja mulle tundus see kuidagi kahtlaselt vedel ollus. Äkki on suled ja kondid ka sees või miskit. Majanduskasv ju tulles ei hüüa. Igatahes ostsin filee ja surusin ise läbi hakklihamasina. Üllatavalt suur kogus oli see peaaegu sada grammi.
Siis ma kaesin seesamiseemnete hulka. Mikroskoopiline!
Põhimõtteliselt oli kaks varianti: kas ma lõhnastan kõiki viite pallikest paariteise seesamiseemnega või veeretan ainult ühte, aga korralikult.
Libedamat teed läksin. Puhtalt pildi pärast. Ülejäänud kotletikesed praadisin niisama ära.
Porgandisalatisse ma ananassi ka ei pannud. See oleks olnud puhas raiskamine. Millegipärast on see vili poes ebanormaalselt suur ühe (ka üheteistkümne) toidukorra jaoks ning praegusel hooajal veel ka kahtlaselt kõva ja roheline. Jõhvikad kui praeguse hooaja ja harjumuspärase kliimavöötme marjad sobisid jumalikult.
Apetiitsest visuaalist jäi mu taldrikutäis ikka kohe kaugele. Ma tahtsin ju samasuguseid kotlette nagu pildil! Rikkalikult seesamiseemnetega kaetult. Noh, aga ootevalmis valgele hundile laua all ma nüüd neid ka ei andnud.
Rebane muidugi sõi seda toitu ja kiitis. Hea ikka kui emme lapsele peale koolipäeva toidu lauale tõstab ja ise liigutama ei pea.

Õnneks kompenseeris tänase hommiku peekoni-muna salat ploomidega asja täiesti. Sel soovitatud Eesti Leivatööstuse rukkileival oli peale topeltrösti lapsepõlve paeleiva maitse. Tundsin kohe füüsiliselt kuidas oreool mu pea kohal särama lõi. Lill elu! Lõunaks söön ka hommikusööki, vot nii. Võib-olla õhtukski. Nii hea on!

Täna ma vedasin oma Kotkapoja lõpuks onu Vello trenni.
Kui keegi üldse suudab mind inimkonna võimete piiritusse uskuma panna ja lihtsalt pealevaatamisega hea tuju tekitada, siis on see akrobaat Vello Vaher. Iga kord kui ma teda näen, tekib tahtmine endast ka paremat inimest voolima hakata. Tahtejõu, entusiasmi ja distsiplineerituse etalon! Loodetavasti on need omadused nakkavad ja isegi kui mina olen täiesti immuunne, kivi, millest enam piiskagi välja ei pigista, siis vähemalt boek arvas küll, et järgmine laupäev võiks minna ja siis ülejärgmine ja nii edasi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s