fitlapblog

Pirnikompott


Jesper Parve Mehe-raamatus oli kuskil lause selle kohta, et kui tahad midagi saavutada, siis ära loodagi, et keegi on sulle toeks. Ikka üksi tuleb end elust hammastega kinni hoides läbi närida.
Ja samas on öelnud üks teine suurmees, et on jõudnud nii kaugele ja kõrgele tänu sellele, et on seisnud teiste suurmeeste õlgadel.
Võta sa nüüd siis kinni.
Minukesel pole siiani veel pirni pähe põlema löönud, et kuidas ma end sellest haletsusväärsest kuristikust välja upitan.
Mida kõike pole proovitud! Oi. Võiks ka raamatu kirjutada.
Eile näiteks, ei, ma ei pannud pirukasse muna, vaid püüdsin teha nii nagu veel ühes targas raamatus öeldakse – tükeldada kehva motivatsiooni puhul ülesande osadeks. Eks ta oli kõrvaltvaadates naljakas küll.
Tõusen tugitoolist püsti. Nii.
Panen alustuseks trenniriided kokku. Nii.
Viin koti esikusse valmis. Nii.
Sõidan trenni. Nii.
Oeh.
Lõpuks sain ma sel meetodil ilma viitsimata trenni siiski tehtud ja selle teise, ninaveristamistrenni, tegin ka veel otsa. Algne idee tegelikult selline oligi. Tükikeste kaupa ja täiesti üksi sai küll asi lõpuks vormistatud.
Sest.
Miks peaks keegi teine mulle midagi motiveerivat ütlema? Miks peaks keegi teine minusse uskuma? Millega ma olen selle ära teeninud? Miks ma arvan, et ma üleüldse võiksin ja peaksin kellelegi korda minema?
Miks peaks keegi teine tahtma minuga koos trenni teha? Öelda mulle midagi tunnustuseks? Miks ma arvan enese nii tähtsa olema?
Ma olen juba maha kantud. Tegelikult ammu.
4 lapsega pereemad muidugi ajavad end fitnessvormi ja lähevad end lavale näitma ning ilus on ka, aga miks mina arvan, et mina olen siis ilus? Et minu ellu tuleb mõni mulle oluline võimalus juurde. Kas ma pole muinasjuttude jaoks liiga vana?
Kas minu ülesanne pole lihtsalt süüa teha, koristada ja ..?

Need hetked peale äraütlevaid paikapanemisi on alati täiesti hullud. Maailm lihtsalt ei püsi koos. Tahaks maha minna või lasta. Aga kuna Kotkapoeg tahab suureks kasvada, siis tuleb end kokku võtta.
Ja lohutada toiduga.
Mul oli eile seetõttu ainult üks toidukord – hommikust õhtuni. Sõin kõike ja valimatult, sest elul ei olnud üldse mingit maitset ega värvi. Tarbisin korraks veel ajakirjandust ka silmanurgast  – tööjõupuudus, sest töötajad pressivad töö eest tasu välja – ning jõuluks varutud sokolaadinööbid läksid kohe loosi!
Aga õhtul ma siiski, pärast põhjalikku katset end kuidagigi reanimeerida, trenni jõudsin. Asi seegi.
Võib-olla lähen täna ka. Füüsilise pingutuse ajal on lolle mõtteid keerutada oluliselt raskem kui tugitoolis lakke sülitades.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s