fitlapblog

Niiske klaas.

Üks õun päevas pidada arstikülastust edasi lükkama.
Aga mida peaks tegema, et keegi sind külastaks?
Jänes Alberti häälega :” Kuidas saadakse sõpradeks?”

Ühesõnaga tuli järjekordne äraütlemiskiri.
Vahel neid ikka tuleb. Üks saja kandideerimise kohta või nii. Tööjõupuudus ju olla meitel.
Ja kõige valusamad on ikka need, kuhu päriselt ka tööle saada oleks tahtnud.
Aga kui inimene on lihtsalt loll ja laisk, olematu silmaringiga ja ei ole viitsinud õppida kah ning välja ei näe üldse, siis on ju ikka oma viga. Tuleb maksta. Kõikmõeldavavate tulevaste pattude eest ka juba ette.
Lisaks käisin täna hommikul suure tärkava lootuse tõttu veel töö- ja karjäärimessil Kultuurikatlas. Ega ma saanudki aru, miks sellele ürritusele nii pidulik nimetus oli antud. Orjaturg oleks paremini sobinud. Öised vahetused öövastava graafikuga linnataguste põldude peal. Teada-tuntud nöökivate ülemuste ja võika suhtumisega pakkumised. Et äkki mõni loll siiski läheb liimile veel?
Ja nagu ikka, kui palga järgi küsida, siis selgub, et neid inimesi ei oodatagi kandideerima, kes palga pärast tööd tegema peaks. Äraelamisraha peab ikka enesel olemas olema? Või peab olema perekond, kes sellise töötamishobi kinni maksaks?
Otseteed vaesusesse ja kodutute öömajja. Selge sõnumiga, et meil on puudus inimestest, kes kasumlikele ettevõtetele odavat tööjõudu üleval pidada tahaks.
Võttis igasuguse eluisu ära ja jõudsin mitu korda kahetseda, et otsustasin antidepressandi doosi vähendada. Ma ikkagi ei talu veel sellist permanentset jalaga näkku tagumist.
Trenni ka ei läinud. Liigesed valutavad (no oli ju vaja Päikesekiirega võidu rauda väänata, no oli vaja)  ja kõik need natukene justkui kinni kasvanud haavad nüüd jälle veritsevad. Vajan aega haavade lakkumiseks. Lähen voodisse raamatut lugema. Et mitte jälle põrandast läbi kukkuda.
Püüa siis mitte ennast söögiga lohutada kui jälle kõik lihtsalt hakkabki minema, aga sul ei ole enam poognat. Õnneks mul polnud keegi poes käinud ja külmkapp suht-koht kõlises. Venitasin kavakohaste asendustega mingi kohupiimatoidu siiski olemasolevast kraamist kokku. Väga hull just ei saanud, aga suus käis ringi ja koer vaatas ka sellise näoga, et meie majas ilmselt süüa kui sellist vist ei antagi. 
Enesehaletsuslik nutuvõru suu ümber otsustasin, et las penil siis olla jõulud.

Lähen magama. Võib-olla tõuseb päike homme veel siiski idast.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s