fitlapblog

Esimene milliliiter sidrunilimonaadi.

Kuidagi eriti raske on enesega kokku leppida, et hakkan heaks? See tähendab siis, et loen raamatukogu raamatu läbi ja EI NÄKSI kogu aeg.
Õpin end taltsutama.
Lootes olla kellegi rebane.
Nii raske on lihtsalt kogemuse vastu, et kõik see pingutus ei muuda mitte midagi. Aga ma liigun siiski!
Väikesed sammud ei käi küll üle jõu, aga lootusetus võtab hooti ikkagi maad. Võit justkui jookseks kogu aeg veel kiiremini eest ära. (Äkki peaks vähem ajakirjandust tarbima? )
Või mis see võit täpselt olekski? Võib-olla olen eesmärgil üldse juba silmapiiri taha ära pageda lasknud.
Äkki peaks suisa uued eesmärgid püstitama.
Kuuli-märkmiku stiilis, et oleks uuem ja lahedam, rohkem guntz ja tišain ning hallollusest tühjaks jooksnud aju natukenegi taasarenema hakkaks. Võiks ju aeg olla?

Aga trennis ma käisin. Pühapäeva õhtuti on Kompveki asemel nüüd meitel väga harmoonilise kehaga ja vägagi innustav trennitibu. Vana kana nagu päriselt pingutas ka kui see tibu ütles enese uskuvat, et isegi minakene suudaks ju selle ühe, viimase, korra veel. Võtsin kätte ja suutsingi! Kust ta teadis?
Ja üleüldse ei läinud ses trennis enam nii palju aega sukkpükstes Robin Hoodi kaemiseks, vaid ma tõsimeeli võtsin trenni teha. Jaksasin küll. Antidepressandi maksimumdoosis, kui ma jõuksitrenniga ääri-veeri alustasin, sest natukene peab ju iga eidekene end ikka liigutama, oli mul üsna sügav savi kui palju ma sellest reaalselt kasu saan ja kas ma ikka pingutan kogu raha eest. Nüüd pooleteramehena oli hoopis teine tera. Ma tõesti tegingi enese jaoks trenni, mitte ei käinud corridal ainult toreadooride kenasid tagumikke imetlemas. Ma nimetaksin seda edasiminekuks, igatahes.

Söök, võrratu söök! Njh.
Ei tea, kas läheks oluliselt normaalsemaks see toitlustusvärk kui hakata kaasaegseks ja e-tellida toit koju? Juhuks muidugi kui sellisesse tsivilisatsioonist hüljatud kohta, 50 meetrit Tallinna piirist ikkagi,  tuuakse üldse värava taha.
Lihtsalt poes on viimasel ajal asi nii palju käest ära läinud, et see ja teine soodukas jooksutab kuulikese kokku ning püha korralikult kava järgi söömise ürritus lükkub jälle edasi.

UAO! Panite tähele? Ma plaanin! Suisa mitmel rindel. Nagu päriselt?
Mikroskoopiliselt esialgu küll, aga Roomat ju ka ühe päevaga ei ehitatud.
Mul on tunne, et ma peaks oma kavalat raamatut edasi lugema ja selle nädala rõõmutundmise hetke ka kalendermärkmikku planeerima.
Teoreetiliselt on võimalik, et ma … jeah.
Kui palju aega siis nüüd läkski?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s