fitlapblog

Olen. Järelt mõtlen. Ja vastupidi. Võib-olla.

Kohe-kohe saab aasta antidepressantidega alustamisest ja nädalajagu päevi olen olnud poole tableti ülal/elus pidada. Nagu pooleteramees või pooletoobine või nii.
Ja mõnel harval hetkel on mul olnud juba selline tunne, et ma tahaks mägesid liigutada. Et ma ju suudan! Et ma saan hakkama!
Mõni äge näitus, mõni võrratu muusikapala, mõni võrratu eluline detail, mille tunnistajaks ma kogemata olen.
Kõik need motivatsioonikoolitajad ja eneseabiõpikud nagunii.
Ning siis tuleb argipäev robinal tagasi. Kogu oma inetuses. Kõik see, mille eest ma arvasin, et ära joosta või peitu pugeda suudan. Või vähemalt olen võimeline tegema nägu, et..
Ma olen ikkagi halvavalt üksi. Võitlemas perekondlike kohustustega, aktiivsusmeetmetega ja kasvõi viimase piirini edasilükatud juhilubade vahetusega.
Ehk ühesõnaga ma tegelikult ei suuda veel ihuüksi oma meeleolu piisavalt nullis hoida ja ei saa end veel antidepressantidelt maha kirjutada lasta.
Ma lihtsalt pole veel nii kõva mees.
Mõned tähemärgid on ilmselt veel lugemata ja mõned kirjutamata, et mõtteviis piisavalt õgvendunuks lugeda ja ühiskonna hallile äärealale sobituda.
Impruuvmenti ma siiski arvan olevat, sest steitmente on tehtud, definitsioone on täpsustatud ja seisukohti võetud.
Ok, ma ei mängi veel vabatahtlikult ja entusiasmist klaverit, ei joonista, ei koo, ei kirjuta, ei pildista, ei kujunda jne.aga olen natuke prantsuse keelt juurde õppinud ja siiski suutnud poole ühest mõttekäigust piisavalt tihedaks sõnastada. Liigub siiski!
No ja trenni olen ma end siit puu tagant kivi alt murdnud.
Eilne tiipvöök annab tunda päris korralikult reie sisekülgedel ja kere keskosa väliskülgedel. Ei, ma ei tea, millised need harjutused olid neile kohtadele, kuid midagi pidi seal ikkagi olema. Lausa nii palju, et täna ei saanud ei autosse, ega sealt välja. Mingit spinni ka ei tulnud. Ma olin nimelt nii tark, et eilsele deidile läksin kontsasaabastes.
Noh, et oleks ilus ja naiselik või nii.
Teised ees ja mina ikka järgi. Pea pistan ka tulle.
Korralikud poolde põlve nööridega sõdurisaapad tundusid esimese mulje jätmiseks ju tibake liiga bitch. Aga, et täna põlveliigesed nõuavad tungivalt mõnest kapipealsest kastist ortooside väljakaevandamist, on muidugi kukimuki.
Loll pea on kere nuhtlus.
Kuid ma vähemalt sõin korralikult. See tähendab siis, et ei söönud üle. Või peaks ütlema, et valutavate põlvede ja kerega oli mööda treppi külmkapini kulgemine tavapärasest piinarikkam ning enne kohalejõudmist oli mul võimalus järele mõelda, et kas nälg ikka tegelikult ka silmanägemisele hakkab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s