fitlapblog

Mina olengi see ammendamatu maavara

Ma olen käinud sotsiaalfoobia teraapias kui palju? Kolm aastat? Kolm ja pool? Ja mis on tulemus?? Ma küsin, mis on tulemus?
Nutt tuleb peale?
Ei tule?!
Jeah.
Tere, mina olen paranoiku. (Teised saalist kooris: “Tere paranoiku!”)
— rõve sõim serbohorvaadi keeles—-

No mis krdi teema mul on nende võimusuhetega? Miks ei saa inimene Tena Lady abita enam CV-dki saadetud?
Tunnen end tõesti ammendamatu maavarana ehk otseöeldes totaalse lollina. Ussi- ega püssirohi ei võta. Seda ühiskonnas, kus pingetaluvus võiks olla kaasa sündinud!
Johhhaidii!
Kaks ja pool tundi prääksuga kükke tundub ka vähem kurnavam kui ühe “send” nupu vajutamine.

Siis mina läksin jalutama. Kaesin linna. Rahustasin oma ülekuumenenud viimast allesjäänud närvirakku merevaiguste vaateakende kaemisega ja Rukise koffikusse sisse astudes. Ma arvasin enese kogu selle kammaijaa (kuidas see üleüldse kirjutatakse?) peale ikka nii tubli olevat, et proovisin presidendiballi torditüki ära. (Toiduga premeerimise meistriklass, jahmatean !!)
Täiesti kohutav. Hind ma mõtlen.
Muus osas väga meeleline ja nüansirikas suutäis üldsegi mitte ülimagusat, mida ma oleks murakate puhul kahtlustanud. Samblik ja piparmündilehekene lisasid veel viimase täpikese iiiiiiiiimelise koogi iiiisverkuiheale  maitsele. Eesti100 puhul ju 1x võib. Seda eriti sellisel juhul kui oled just läbi ussisellesamusegi kuidagigi suutnud oma eelnevate töökohtade paturegistri võimalikule tulevasele unistuste tööandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ära saata. Ja tegelikult tead juba ette, et konkurss on maruline, siiviisid laekub selline kuhi, et väljatrükkides ummistaksid need paberihundi ära ning ühesõnaga üleüldse ei osutunud ma valituks soo, vanuse ja hambumuse tõttu, sest kellelgi oli veel viimasem häda käes.

Ok, siis ma läksin tiipvööki.
Kui mitte arvestada, et ma seisan ühel jalal kaugeltki mitte nagu toonekurg ning kõik see tasakaal on nagu kõndima õppival jõmpsikal, siis ongi täitsa tore trenn. Ja tibid on seal pikajuukselised ja ilusad ja saledad ja noored ja.
Põhimõtteliselt ja tõenäoliselt lähen ma veel. Aitäh soovitamast!
Ära ju ei aetud ning nagunii kõik see sale ilu seal kõike oma rütmis tegi. Ma tõenäoliselt ei jää silmagi kui vaikselt pimedas tagumises nurgas koordineerimatult vehklen.
Homme lähen võib-olla ujuma.
Vee alla ei näe keegi kuidas ma parajasti neid käsi ja jalgu seal liigutan.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s