fitlapblog

Harjavarred ja pohlakook.

Käisin mina eile õhtul hullumeelset päeva päästa püüdes ikkagi shindos.
Mitte ükski koht järsku enam ei paindunt! Ma polnud mitte ühte, vaid suisa üksteist harjavart alla neelanud. Uskumatu! Täiesti mõtetu trenn. Isegi mõtted ei püsinud paigal. Muudkui ketrasin ja keerutasin üht lolli mõtet teise otsa. Kokkuvõtteks oleks pidanud kodus hoopis magama. Kasutegur oleks märkimisväärselt suurem olnud. 
Ja täna ikkagi kõik kohad valutavad. Selgroog ka vilistab.
Võib-olla peaks koorega spinni asemel täna pokemoniga mõne uue marsruudi välja mõtlema?
Aga millal ja kuidas ma siis imekaunist pikajuukselist trenniprintsessi motivatsiooniraasukesekese hoidmise nimel imetleda saaksin? Jeah. On ikka vanainimesel mured.

Ja siis veel see sindrinahk. Ma siin üht poppi poodi sadamas väisasin ja enesele sealt mõne totsikusese tõin. Mõttega, et kogu aeg ei tahaks end krobeliseks kratsida, vaid et oleks, noh,  selline siledam.
Olles iseend nüüd kenakesti kirja järgi hooldanud (hambad ristis, sest hind oli silmipimestav!) on tulemus endisega kõrvutades täitsa nunnu ja tulebki tunnistada teadjamate inimeste paremat informeeritust uuest kaasaegsest kraamist iidsete probleemide lahendamisel. Ok, jah, kui ma end mõne teise, palju trenditeadlikuma mammuga võrdlen, siis. Vastav tööstus ju seetõttu ülikasumlik ongi, et geneetilises loteriis geimeeste arvates sitema pileti saanu kogu veel teenimata tulugi nende taskusse topiks. Aga olgu, see selleks.
Põhimõtteliselt oleks nüüd vaja leida see aeg vannitoas elamiseks ja motivatsiooni nagu õieti polegi. Jälle. See enese elust läbilohistamine on ikka parajalt tüütu. No ei suuda inimene leida positiivseid asju, no ei suuda.
Või oleks õigem öelda, et kõik need vägisi ja taipohh tehtud positiivsed asjad ei anna oodatud tulemust? Ma ei tunne rõõmu.
Ok, jah, ma ei tunne piinavat kurbust ja purustavat viha ka enam. Mul on kõigest pohlad.
Selline elu ongi?

Hankisin enesele just jalga kaela taha pannes ja julgust kokku võttes pisikese 400+ leheküljelise brošüürikese, mis peaks teoorias aitama end depressioonist välja lugeda. Olla teine kohustuslik kirjandus psihholoogide väljaõppeski.
Väike hipist sõps kaes seda telliskivi pea viltu ning kogu seda eneseabiraamatute hunnikut mu sängi kõrval ja arvas, et mul oleks tegelt küll viimane aeg. Ja veel hullem, ma peaks kõik ikkagi kirja ka panema.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s