fitlapblog

Kivid, kännud ja külmkapp

Meitel spordiklubis seoses nimevahetusega uus trenn päevaplaani üllitus – Barre.
Kuna seal oli kirjas stange ja muu värk, siis mul vaja ju ikka uudishimust kaema minna.
Stangesid tegelt ei olnud ja kuskilt peale põranda polnt iseendakese varvastega ka võimalik kinni hoida.
Muus osas jälle selline tore kena kohakene, kus nagu midagi erilist ei teekski, aga järgmine päev valutavad kõik need kohad, mis peaks teoorias moodustama sihvakad jalad, prinkis kanni, nunnud kõhulihased ja elegantsed käelihased. Täiega! Igatahes on mul plaanis veel mõni selline võimlemiskava läbi teha, sest nii tore oli. Samal õhtul õpetasin enesele sinutoru vidjoote abil mõned elementaarsed liigutused pisut selgemaks ka. Noh, et ikka need teised end vigaseks ei naeraks kui nad jõuluks kui elegantsed luiged liuglevad ja mina ikka nagu pardipoeg seal õhust hammastega kinni hoides kuidagigi ühe jala peal seista ürritan.

Eks ma ikka mõne trenni veel tahaks magamise ja söömise vahele mahutada.
Näiteks see spinn koorega oli ka äge ja ma võtsin julguse kokku minna boditooningussegi. Kui spinnimammu on mu füüsilise eripäraga kursis ja laseb lihtsalt olla, siis koreograafi haridusega inimesele on koordineerimatu vehklemine ikka ajudele käiv asi ning viimane kord suunati mind tagumisega rida vahetama. Ju siis nii kole ikka oli see üks vanaeit teiste kaunite pikajuukseliste tibide vahel.
Alguses ma mõtlesin küll koos aknaraamidega sealt ruumist välja hüpata, aga kuidagi ma siiski vastu pidasin. Pärast plaksutasin iseendale, et nii suures mahus täieliku sotsiaalse läbikukkumise kuigagigi ära haldasin ning sugereerisin enesele, et taevas ei ole alla kukkunud ja teoreetiliselt võin ma ju sinna trenni veel minna. Aga ainult juhul kui kõige pimedamas tagumises nurgas koht vaba on. Kui ei ole, eks siis tuleb rakendada veel üht uut omandatud sotsiaalset oskust – lihtsalt uriseda koha juba hõivanu sealt minema.

Oot. Aga söök?
Jeah.
Ma vähemalt teen nägu, et aegamisi, teen seda aegamisi.. Pmslt saan ma põhimõttest aru. Aga juba pimedas majas külmkapi paistel  üksinduse ja mõtetuse sööst-ärasöömist vastu järgmist päeva see muidugi ei takista. Ma tean küll, et mul oleks vaja sisemist motivatsiooni ja juba välinegi oleks piisavalt ok, aga mul pole kumbagi.
On lihtsalt kognitiivne käitumisteraapia, mis ütleb, et tuleks teha neid asju, mis varasemalt on rõõmu valmistanud. Vägisi. Nö taipohh.
Ja kavas püsimine on varasemalt ju enesetunnet turgutanud. Lihtsalt ööl vastu järgmist päeva kipub kuraas nii mõnigi kord otsa saama.
Sõberolemise teenuse sisseostmise majanduslik võimekus on ka hetkel komplitseeritud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s