fitlapblog

..59..54..valguse lõpus on tunnel

Et tervisesportlikust asendustegevusest ikka viimast välja pigistada, otsustasin poolmaratoni läbisõidul külje kivi otsa maha panna ja inertsist edasi lohisedes jala täies pikkuses ikka korralikult ära riivida.
See oli küll tibakene valus, aga, et i-l täppi nagu polnudki, siis sõitis taganttulija mu selja pehmest kohast rattaga üle ka.
Nüüd tundus vist hing rahule jäävat, sest juba Louise L. Hay kirjutab oma raamatus, et traumad puhas enesefihhhkamise värk.
Ommmm…………
Ohjah, nii see minu püha kümnetuhandesammu kõndimisürritus 21. päevani ei jõudnudki.
Eks ma nüüd laku natuke haavu, tõmba hinge ja püüa oma mädaplekilise välimusega harjuda. 
Ees on ootamas suur väljakutse – perereis suure tõenäosusega non-stop kaklevate lastega.
Aga et väljakutse ikka tõsiselt suur saaks võetakse meie majas enne seda põrandate lihvimine ja lakkimine ka ette.
Võtan vastu igas vormis südamlikke õnnitlusi ja üleliigset toitu!
Juba täna õgisin nagu näljas hoitud loom. Ilma ühegi isuta millegi konkreetse järele. Vanast harjumusest. Nii jube on!
Ma ei uju ühegi nipiga ka parema tahtmise korral siit päris ilma tülideta välja.
Ja ma olen juba ette täiesti läbiväsinud. Ei oska ühtki motiveerivat ree peal hoidvat lausekesepoega ka enesele välja mõelda. “Kannatus teeb õilsaks” tundub hetkel ainuke juhtmõte.
Oi kuidas ma vajaksin praegu tegelikult päris-sõpra.
Et lihtsalt saaks ära rääkida.
Täna tellisin üksinduse leevenduseks enesele lohutuseks jälle ühe raamatu ning ostsin väikese sidrunipuu. Et elu pakutavatest sidrunitest ikka limonaad välja pressida. Juhuks kui puukene minu hella hoole all enne õitsemist ja viljumist muidugi ära ei kuiva nagu eelmisega juhtus.

Üks asi veel.
Minu kera vormi jõudma hakkav laps arvas, et ta on läbi häda nõus minuga koos siinseid retsepte proovima ja valis pika hambaga nädalajagu asju välja.
Püha püss, ma ütlen!
Kas nagu päriselt on võimalik siit sügavalt itaalia köögist mõjutatud retsepte nii palju leida, et suisa nädalake läbi ajada?!
Tunnen sellisele kogusele pastale mõeldes juba instinktiivselt kõhukinnisuse rebestavat tunnet taguotsas, kuid mis teha. Kui ei proovi, ei saa teada. Teisest seisukohast on kõik need vähesed seni proovitud makaronid ekstsessideta ära söödud ja hilisemaid komplikatsioone nagu ei mäletagi.
Kui suurem tülide igakülgsele vältimisele keskendumine mööda saab, siis tuleb igatahes see itaalia nädal ära teha.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s