fitlapblog

..63..60..lapik maa ja homöopaatia

On täiesti pöörane kuus pluss tundi näppu päästikul hoida. Seda eriti ajastul, kus kõigil on igasugused nutikad devaisid ning peab ikka eriti võikalt igav olema kui jooksult ja vastu valgust tehtud uduseid telefonišedöövreid üldse enam kunagi teist kordagi vaadatakse.
Aga lubadus on lubadus ja nii ma lasingi pühapäeval päiksel lagipähe paista, kenakesel joodikupäevitusel vaatamata kangele päikesekreemile siiski formeeruma hakata ning toetasin püha ürritust iseendakese aja ja oskuste ja veel maha müümata tehnikaga.
Muidugi oli mul sigaäge! Vähemalt mu mõistus teab, et mul oli sigaäge ja üleüldse viimase aja kohta tõsiselt fun. Tunnetega on nii nagu eestlastel ikka. Ei olnud midagi halvasti öelda. Farmatseutiline triitment on väga hästi mõjunt ikka.
Eks see mind muidugi natuke segas, et mõistuslik kogemus ütleb, et see on väga väga lahe, aga mingit serotoniini ja endorfiini lihtsalt ei teki rohkem kui einohjah-tore-on jagu.
Ma saan sellesamase mõistusega täiesti aru, et mitte tunda ahvatlust seebise nööri haaramise järgi tuleb mul leppida ka sellega, et ülevoolav rõõm ongi siis kui suudan suunurgad vaid horisontaalseks vedada. Et kohutava üksinduse tõttu pole ma mitte lõppematus ahastuses, vaid lihtsalt kurb. Et mitu tundi muruniitjaga mööda krunti hõõrumist lõpeb vaid tõdemusega, et sai jah vist visuaalselt natuke parem see värk meitel siin.
Et nüüd peaks söömise järje peale saamine ka olema vaid vormistamise küsimus? Vale! Täielik apaatia on kui palju ma söön. Ja kas üldse söön. See pisike must kellaga käevõru motiveerib küll liikuma, aga mitte sööma. Rääkimata siis kavakohasest söögist. 
Näiteks tegin ma ükspäev täiesti kavakohast Caesari salatit ja pisarakooki, et sõbz lubas läbi astuda. Ta lõpuks ei astuntki. Sõin siis vastu ööd KÕIK üksi ära. Tema portsu ka. Täiesti tuima näoga. Mitte üks närv näos ei liikunud. Südametunnistus ka ei piinanud, sest ÕIGE, mul polegi südametunnistust. Kõige kõvem tunne on kohusetunne ja juriidiliselt oli täiesti korrektne toitu mitte raisata.
Lasteaed, ma ütlen, lasteaed. Sajaga.
Mu tühja kolpa on jäänud ju vaid üks mõte. Et tüli ei oleks ja ei tuleks.
Willard Harley teooria kohaselt, kombineerituna A. Einsteini soovinimekirjaga oma abikaasale tuleb mul igapäevaselt vaid väga lihtsaid asju meeles pidada. Pole ju raske.
Ja mul ongi täiesti sobivalt kõigest ülejäänust täiesti ükskõik.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s