fitlapblog

..79..78..üks samm edasi, kaks tagasi ja vastupidi

Kas lohutuseks süüa või trenni teha, on selles küsimus.
Mis oleks üllam?
Üleeile oli kolmapäev ja ma otsustasin (pärast sõbzuga suure koogi ärasöömist) siiski trenni kasuks. Ikka see õhtune “seeniorite võimlemine” ja sinna otsa siis uus ninaveristamistrenn. Täitsa äge oli. Mulle kohe päriseltpäriselt meeldib nii. Viimasegi mõtteraasu pühkis lubjastunud ajust minema. Pea sai täitsa tühjaks ning uni tuli vaatamata kaklevatele ja üksteise peale kaebavatele lastele.
Mingit tüli abikaasaga laste kaklemisest õnneks ei tulnud.
Ma saan absoluutselt aru oma irratsionaalsetest hirmudest, aga see ei tee kuidagi mu olemist kergemaks.
Kui siin nüüd hoogsalt klassikuid tsiteerima hakata, siis rahulolematuse vähendamine ei suurenda rahulolu.
Nii ongi.
Lastekasvatuse kõvahäälse kritiseerimise kõvasti vähendamine on vähendanud küll mu rahulolematust ja lootusetust ja allaandmise tahtmist, aga rahulolu, lootust ja elurõõmu toovad mulle siiski teised asjad. Need võivad muidugi jälle omakorda tüli ja seega rahulolematust tekitada.
Mõistus ütleb, et tuleb leppida praeguse seisuga. Käia pigem kikivarvul, olla võimalikult nähtamatu.
Sest tegelikult on tahtmise korral võimalik tüli kiskuda igast asjast. Seda meie peres ka ülihästi osatakse.
Hääletoon tundus tõstetuna.
Tundus, et tahad paika panna ja kohta kätte näidata.
Ommm… ma pole kaamel… ommm.
Kuigi tegelikult on sõprade arvates mu häälest igasugune intonatsioon kadunud ja spetsialistid/raamatud ütlevad, et suhtlemisel sõltub üht-teist ka vastuvõtja häälestatusest. Ülisõbralik hääletoongi võib tunduda mõnitusena kui teiselt poolt on vastav häälestatus.
Ühesõnaga, sügav kummardus farmaatsiatööstusele, et ma selle konkreetse hetke õige käitumise äraarvamismängus veel päris hulluks ei ole läinud.
Einsteiniga külmkapimagneti peaks soetama. Võib-olla püsivad siis enam-vähemgi sobilikud suhtlusreeglid paremini meeles.

Muidu on mul siin plaan sõita mai lõpupoole läbi Valgehobusemäe rattamaratoni matkasõit. 
Lihtsalt.
Mina, ratas ja võrratult maaliline maastik ilma kohutstuseta võidu teha. Puhas sõidurööm oleks ja tunnike-poolteist-kaks ei kotiks kedagi mu hääletoon ning keegi ei otsiks, mida ma järgmisel korral paremini võiks teha.

Beseerulli tahaks ka teha. Pohladega. Sest tõesti, mul on pohlad. Sügavkülmas.
Pisarateta pisarakook on aluseks päris ahvatlev. Tuleb veel uurida, kust saaks mandleid. Võib-olla oleks targem hoopis Maarika blogi tähemärkhaaval läbi tuhnida, sest mul on illusioon, et võrratud ideed tulevad sealt kergema vaevaga kätte kui ise jalgu kaela taha pannes.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s