fitlapblog

…95…88… ehk toskaana juuksenõel

Et siis pea kaks nädalat olen püüdnud hoida mingitki rutiini enese naha eest hoole kandmisel.
Et äkki läheb paremaks või nii.
Võiks esimesed muljed kokku võtta?
Noh. Jah.
Eks ta ikka aitab jah, ainult et tulemusega on küll nii nagu toskaana juuksenõelaga. Näha pole midagi. Katsuma peab. Siis VIST on naaaaaaaaaaaaatukene vahet märgata. Pole nii pudisevkuiv see pealispind tänu kogu sellele möksimisele.
Võib-olla on kuivharjamine ka mingigi tulemuse andnud, aga seda peab nüüd kindlapeale kaema mikroskoobiga. Elektronmikroskoobiga.
Või kutsuma mingi tiibi energiaväljahindamise spetsialisti kalli raha eest soola puhuma.
Kellelegi teisele pole igatahes midagi silma jäänud.
Ma pean siin silmas näiteks sõbzu, kellega koos spordiklubis käime. Ju siis sjuukest muutust veel pole.
Võib-olla ei tule kah.
Aga tahtmine end peale dušši all käimist veriseks kratsida on küll vähenenud märgatavalt.
Abiks asi seegi.
Mis puutub sellesse isepruunistuvasse kreemi, siis seda ma küll kogu selle koorimise ja õlitamise ja harjamise ajakao tõttu enam enesele peale määrida ei jaksa. Kogu see aeg, mis vannitoas kulub on niigi fenomenaalne! Ma vaat’ et elan seal ja saan nüüd aru küll, miks kõrghaljastatud elustiiliga trofeenaiste vannitoad ajakirjades nii suured on.
Nahk, juuksed, küüned.
“Täna pool päeva…absoluutselt” hakkas küll igatahes juba kummitama.

Muud midagi erilist läänerindel toimunud ei ole.
Üldrahvalik murukraapimistaud on muidugi nakkunud. Suures lootuses natukenegi meeleolu remontida ja kaal liikuma saada. Aga kui konfliktihirmust tingitud kortisooli tase on keres kordades kõrgem kui serotoniini ja endorfiini oma ning kollid kapist ja zombid voodi alt kuidagi ära ei lähe, siis pole ju lootustki.
Üks mõte korraga, üks tund korraga, üks päev korraga.
Hingan sisse. Hingan välja.
Loen raamatut.
Võtan tabletid ära.
Teen harjutused ära.
Püüan elama jääda.
Väliselt on juba kõik korras ja ilus.
Kui ainult see sisemus ka uskuma jääks, et nii ongi normaalne. Ja nii jääbki. Ööh.

Lasin end ühele nunnule maikuu üritusele vabatahtlikuks ära rääkida ja käisin juba reklaamigi pildistamas.
Korraks oli isegi tunne, et suudan täitsa normaalselt juba hingata ning elu võibki edasi minna.
Ja samas on nii raske uuesti inimeste sekka minna. Äkki keegi küsib kuidas mul läinud on ja tavapärase “läinud on hästi, aga sisse tuleb halvasti” asemel tõesti tahabki kuulata, et miks ma pildilt ära kadusin.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s