fitlapblog

Minu projektipõhine elu. Proloog.

“Mis sa lähed sinna kooli(tusele), sa ju ei oska … korvpalli mängida, ujuda, orienteeruda, süüa teha, õmmelda, masinkirja, prantsuse keelt, klaverit mängida, joonistada, koodi kirjutada, puutööd teha, pookida, joonestada, mesilasi kasvatada, raamatut kirjutada, pildistada, kujundada … ” Või midagi muud sellist ja nii edasi.
Lihtsalt nimeta see ja oota seejärel tulemust kolme päevaga täna pärastlõunaks. Sest sina ju oskad ja tead kedagi, kes oskas seda kõike või vähemalt mõnd nimetatut juba lapsena.
Pole mõtet õppida täiskasvanuna, see on raiskamine. Kui ikka lapsena annet ei avastatud ja teismelisena ise huvi ei tundnud, mentorit ja metseeni ei leidnud, siis ei ole midagi teha. Rong läinud. Rööpad kah üles korjanud.
Ole sellega rahul, mis sulle antud ja ära hüppa oma varjust kõrgemale.
Keegi peab prügi ka vedama ja koristama. Seda oskavad kõik. Mis sul ikka pirtsutada kui loodus no lihtsalt ei ole andnud.

See kena lapsepõlvest alguse saanud lugulaul tuli mulle täna meelde kui lasin oma lapsel enesele basseinis kroolihingamist õpetada ning sõbz küsis eile, et kas hakkan treenima triatlonivormi ja teine täna, et kas see, et loen päevi Luka&Stjepan’ini on uus 100 päeva täieliku õnneni projekt. 
Nohjah. Pole ma ühegi õppimise ega projektiga ju kunagi nii kaugele jõudnud, et see käegakatsutavat kasumit tootma oleks hakanud või muul viisil elu lillelisemaks teinud. 100 päeva on muidugi kahtlaselt aeglaselt ka. Normaalses ühiskonnas sa kas oskad asja loomulikust intelligentsist või ei oska.
Oled Mozart või ei ole.
Oled saanud Nobeli preemia ja Pulitzeri auhinna või ei ole.
Lihtne, eks.

Aga muidu oli taevas taevasinine ja päike säras päikseliselt. Peale ujumist tegi laps selle aasta esimest grilli ja mina peale seda võtsin valge koera nööri otsa ja astusin usinasti poolteist tundi mööda teed.
Igasugu mõtteid tuli pähe.
Et mul on veel mõned raamatud puudu ja peaks tellima. Karolin siin soovitas ka üht.
Ja et ilmselt on tark vähemalt mõned raamatukogust laenata, muidu läheb eelarve ikka täiega lõhki. 
“Jooga anatoomia” tahaks küll päriseks osta. Siis vaataks aga juutuubist videosid kõrvale ja hakkaks väänama.
Oot, aga tulemus?
Kui kaua läheb tulemuseni, kuidas seda mõõta saaks ja millal ja kui palju see sisse tooma hakkab, küsib luuüdisse kodeeritud arusaam normaalsest maailmast, kus majandusliku põhjenduseta varsti rohi ka ei kasva.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s