fitlapblog

Vabalangemine.

Puu taga kivi all elav vanainimene käis eile ilmaelu kaemas ja üleeile ka.
No ei mõju tervislikult, no ei mõju. Ja seda üldse mitte söögi mõttes, sest selle teema joone peale tagasi saamine oli juba enne üle kivide-kändude.
Kui aga kuskil mõõdetaks sotsiaalse ärevuse taset, siis ma teeksin KÕIGILE pika puuga ära! Nii kõva mees olen. Selle joone pealt ma juba maha ei kuku. Täiesti masendav!
Võib-olla polegi “normaalsust” olemas. “Normaalsus” võib olla ühiskonna poolt loodud fiktiivne konstruktsioon, mis lihtsalt treenib oma pärismina alla suruma selleks, et tunduda teistele võimalikult “normaalne”.
Ühesõnaga,  sõin enne neid olulisi deite ärevussaia ja vältimisepirukat, luristasin jubeduse topeltespressot peale. Pagan, oli mul seda tõesti vaja? Enesel kuuekümnendad käega katsuda.
Ja oh üllatust, ei läinud see tappev ärevus sugugi mööda! Kokutasin ja mökitasin ikkagi. Lihtsalt hulluks ajab see konkureerimine, võistlemine, võimutsemine, paikapanemine, ärategemine, manipuleerimine.
Ma olen lugenud terve enesekõrguse virma igasuguseid eneseabi ja muidu teraapia raamatuid ning kui on vaja õpitut rakendada… ohjah. Ma ei tea kui palju ma veel harjutama pean.
Ok, ma juba teadvustan seda kaneelisaialõhnalist probleemi. Ma ei väldi, ma ei lükka edasi. Aga progress tundub ikkagi nii nutune, et nuttu ka peale ei tule. 
Kirjalikult on palju kergem see eneseväljendus. Palju rohkem aega ja võimalusi neid tüüpilisi lõkse ära tunda ja julgust öelda, et ootootoot, ma homsest alustada ei saa. Pean enne abielu lahutama, lapse lastekodusse andma ja koera magama panema ning uurima, kus täpselt need kodutute varjupaigad on.
Mille pagana pärast, kurat, ei saa palganumbrit juba töökuuulutusse panna? Hobisid ja ajaviidet mul juba on.
Ma raiskan ära tunnikese nii iseenda kui nende aega, et siis viimase asjana saada teada, et tegelikult vajatakse vabatahtlikku, kellele makstakse natuke töölkäimiskompensatsiooni ka.
Enesetunne sellisest iseenda allahindlusest kukub alati kolinal ja usk inimkonda ka.

Trenni ei läinud ja ei teinud. Jalutasin. Keerutasin peas kõike juhtunut. Vastik oli. Lõpuks läksin magasin end lolliks ja lapikuks.
Täna ei ole oluliselt parem.
Aga homme on Kotkapoja sünnipäev ja meil telliti pika protsessiga Sacheri torti ja popskornitorti. Kartulisalatit viineritega ka. Noh, vähemalt on kartulisalat siinse kava kohane. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s