fitlapblog

Lugulaul poti ässast ja ärtu kuuest.

Minu suure vaevaga püstitatud kaardimajake kukkus eile õhtul kokku.
Õgisin ilma vähematki isu tundmata nagu nädalaid näljas hoitud metsloom – ahjufriikad, viinerid, leivasupp vahukoorega, šokolaadikommid. Kõike, mis lõhnas rasva või suhkru järgi. Ja kõige selle juures polnud mul tõesti vähematki isu.
Lihtsalt. Seni kui toitu oli.
Peaaegu, et öökimiseni.
Inimene peab ikka oskama enesele muresid kaela võtta.
Jah, ma teadvustasin enesele, et mul on nüüd ühe probleemi asemel vähemalt kolm. Lisaks siis distsiplineerimatus ja ülekaal.
Ok, ma käisin eile psühholoogi juures. Mul läheb hästi. Olen edukalt ära teinud kõik nö. kodused tööd. Ma tekitan endale ärevaid uusi suhtlemisolukordi, võtan ette hirmutavana tunduvaid asju. Püsin n.ö. teemas, saan enam-vähem hakkama. Ei väldi, ei jookse ära. Analüüsin. Kirjutan üles. Tegutsen.
Võtan hommikul tabletid kenasti ära. Ei karju kellegi peale. Lasen end vabalt kritiseerida, õpetada ja kasvatada ilma, et kohe närvi läheksin. Mul on tõesti täiesti ükskõik. See ju ei muutu, see on nagu loodusnähtus, sellega tuleb lihtsalt leppida. Ma lepin.
Ainuke keda ma muuta saan, olen mina ise. Ma arvan, et olengi muutunud. Kannatlikumaks, rahulikumaks, tuimemaks. See on ju hea.
Lasen vähemalt üle päeva paberihunti mõned CV-d koos spetsiaalselt kirjutatud kaaskirjaga. Vägaväga püüan sellest mitte end morjendada lasta. On raske.
Teen erinevat trenni. Kasu küll silmaga näha ei ole, aga teen ikkagi. Tasakaal tundub, et on veidike paranenud.
Lasen tekkinud endorfiinil kenasti enne kojutulekut saunas ära lahtuda. Ei tule kedagi koju oma tujudega ärritama.
Möksin. Kreemitan. Kui meelde tuleb.
Kodus on nüüd lõpuks ometi vaikus ja rahu. Söök on laual, sokid on puhtad. Mina tegelen õhtuti Kotkapoja õppima ja magama sundimisega. Vanem laps vaatab isaga mõnd uut filmi ja arutab maailma asjade üle.
See ju ongi idüll.
Mul on katus pea kohal, toit laual, riided seljas. Onu Abrahami kolmnurgakest appi võttes on mõned mu vajadused ju lausa kuhjaga täidetud – magan poole päevast maha, joon nagu kaamel (esialgu küll põhiliselt mineraalvett) ja söön nagu hunt seni kui kööki veel mingigi toitev molekul on jäänud. Mida ma siis VEEL nõuan?
Päike ka ju paistab ja.
Koera võin jalutada. Koristada. Kooki küpsetada. Kolde juurde puud valmis tassida.
Elu nagu lillemeri ja mina üks pasahunnik seal sees. Või oli see vastupidi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s