fitlapblog

Võta veel natuke alla.

Karolin kirjutab ees, mina järgi.

Mul on siin kaval raamat allavõtmislõksudest. Pidevast jo-jo efektist ja ülesöömisest kurnatuna olen selle nüüdseks läbi lugenud ja püüan seal öeldut/kirjutatut oma mõistusega iga päev rakendada ehk õpetada oma pestud aju uuesti mõtlema.
Ei saaks öelda, et see pole valus. Absoluutselt on. Võib-olla just sellepärast, et ka eelnevatest raamatutest ja kooliharidusest on midagi külge jäänud.
Kas ümbritsev keskkond toetab mu üllast ideed oma keha rohkem kuulata ja oma peaga rohkem mõelda? Või ujun ma vastuvoolu?

Number üks küsimus on allavõtmismotivatsioon.
Reklaamid Kate Mossiga ja Carmen Kassiga on minu minapilti kujundanud teismelise east saati. Ole nagu nemad. Ole ilus. Ole sale. Ole koguni kondine. On ilus kui riided lihtsalt ripuvad su rangluudel. Meie ütleme nii! Sest see on meie mitteväike kasum!
Reklaamituules,  me siin lubame homseks kümme kilo kergemaks, ei-ei, meie lubame täna pärastlõunaks miinus viisteist!  Puhas kasum. Ja ühtlasi lootus, et bioloogiatundidesse pole koolieas jõutudki ning eneselt ei küsita midagi (bio)loogilist.
Üleüldse, kas loodusteaduste osakaalu kooliprogrammis ei peaks mitte vähendama?
Jeah.
Kõlab justkui võimas allavõtmismotivatsioon? Peaks ju kõlama, arvestades kui mitmeid miljardeid igal aastal panustatakse, et meile kõigile seda kõike selgeks teha. Sugereerida, kui tahta vängemat sõnakasutust.
Kui meid oma peaga ei ole mõtlema veel harjutatud ning alates tundlikust teismeeast, kust saab alguse sotsiaalne positsioneerimine,  laseme endid kinnisilmi uskuma panna, et ühiskond arvab meid välja (Aafrika savannis tähendas see kindlat surma) kui me ei näe igal hetkel välja nagu 14-aastased alakaalulised modellid, siis me lasemegi moe- ja reklaamitööstusel enese lõuast konksu läbi tõmmata andes ühtlasi tööd rasvaimujatele, silikooni- ja botoxisüstijatele.
Väline surve kehamassiindeksi langetamiseks alla tervisliku normi on ülisuur. Suurem osa meile kohale jõudvast infost tuleb nägemismeele kaudu ning osavad artdirectorid on visuaali kujundanud just nii, et ilus oleks reaalses elus tugevalt alakaaluline.
Kogu turundus tundub töötavat vaid selles suunas, et me ei küsiks enestelt, mida me tegelikult tahame ja vajame.

Ümbritseb keskkond seega vägagi toetab raha viimist dieeditööstusele, spordiklubidesse, ilukliinikutesse, kuid ei maksa oodata, et kedagi teist peale sinu enda huvitab sinu sisemine motivatsioon või mured, mille tõttu oled end parajaks kakukeseks õginud.
“Hissanthissant, sa oled nii paks, võta alla, liiguta ennast”
“Jumalukeneküll, spordiklubi kuukaart ei maksa ju nii palju, tee sporti ometigi, rasvarull”
“Happikene kuidas sul kõik võdiseb, rasvaimu oled kaalunud?”

Kandideerima ootame esindusliku välimusega…
Kahjuks meil suuremaid numbreid riideid kui 36 ei ole.

EDIT: Ehh, Carmen. Kirjutasin mitte just väga ammu vinguviiulisonaadi nr. midagi ja et motivatsiooni nagu polegi eriti 
Kõige raskem kogu ettevõtmise juures ongi mulle küsimus, et miks ma üldse seda teen.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s