fitlapblog

Laupäeval koos isa(kassipildi)ga.

Elu tiksub vaikselt kassipildirütmis ja ma tegelikult ei tea, miks ma seda siin teen.
Ilmselt selleks, et ikkagi saada. Tasuta kasutuspäevi.
Tegelikult oleks loetu kopsipasteetimine veel üks kord lihtsalt nii lati alt läbi jooksmine. Minu jaoks. Retsepte ma ju lugeda oskan ja tegemise käigus loen teisi korda mitu üle ka, et kõik ikka täpselt ja grammipealt ja kas sinihallitusjuust tuleb panna veiselihakotleti alla või peale.
Aga vastu tulles masside tungivale nõudmisele..
Ma olengi ju friik.
Sest jah, ka minu jaoks on see blogi siin “salajane” ning mul pole plaaniski seda kellelegi meeleheitlikult feissbuugis bliizbliizbliiz jagades  või “võlujõudu proovides” pähe määrida. Kes muidugi tahab õngitseda, suudab mu reaalse identideedi kiiresti leida, sealhulgas ka avalikud blogid, mida olen kirjutanud aastast 2003, aga ma ei ole nii huvitav inimene, et mind päriselt üles otsida maksaks.
Ma ei kirjuta iga päev mitu korda ziljonit tähemärki oma toitumisest ja kaalu langusest ning päris kindlasti ei maksa otsida telefoniga endast jõuksis tehtud instapilte paremalt ja vasakult, eest ja tagant, ülevalt ja alt.
Hetkeseisuga olen küllalt vähe ka motiveeritud sellist ülipopulaarset blogi alustama ja pidama, mida muidugi ei saa öelda vinguviiuli ja kassipiltide blogi kohta. Seda on mulle nüüd ja kohe lausa teraapiliselt vaja.
Kassipiltide ülesupitamisega on küll see lugu, et see on igale endast lugupidavale inimesele sama kui tunnistada, et tegelikult ollakse küll porri kaenud. See pole Certhia familiaris, onju. Kõik on vaadanud. Mõni vaatab siiani iga päev. Närvide rahustamiseks või nii.
Siit ka see minu 15 minutit kuulsust, onju.
Aga sellegipoolest on interneti kassipildid justkui halva maitse elav kehastus ning korralik edasijõudnud fotoaparaadiomanik kasse nüüd küll ei pildista.
Sama on enese kaaluprobleemide tunnistamisega. Öelda avalikult, et jah, ma tean küll, et olen paks, on sama nagu mõnes õhtuses riääälitisõus enese terve perega avalik lollikstegemine.
Meil on eduriik.
Paks olla või omada mingitki probleemi, ei ole edukas.
Aga mina olen ikkagi paks ja mul on diagnoositud depressioon ning antidepressandid.
Kassipiltide tegemine ja vaatamine ei ole edukas. 
Aga mulle kassid meeldivad. (Disklaimer: Teiste inimeste kassid.)
Ning see blogi siin on hea väljund.
Kui kaasturunduslik jagamisvõistlus läbi saab, see muide on juba ööl vastu ülehomset, jäävad suures osas jälle kirjutama ja enamasti hästi kirjutama, vaid need, kelle elus on midagi muudki peale söögi ja langeva kaalu.
Ma armastan teid kõiki.
Päriselt ka.

P.S. Gudzgapilt on spessiaal Mairele 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s