fitlapblog

Seks, droogid ja kassipilt.

Raske on see mööda serverit kassipiltide otsimine, raske. Aga kuna kevad on just selline nagu see on ja aegruum veel hullem, isegi kassipilti pole aega juurde teha, siis eesmärk pühitseb abinõu ehk tuleb võtta vanast rasvast. Ning pea see kaasturunduslik kassipildijagamisvõistluski siin läbi siis saa.
Trenni tahaks ka täna teha, aga kõik kohad valutavad. Värskes kevadõhus puudelõhkumine on ilmselt ikka füüsilise liigutamise alla minev tegevus. Kusjuures närb söögiisu paranes ka märgatavalt ning polnudki enam põhjust suure portsu poole peal kahvliga sonkima hakata.
Märgatavalt paranes ka Kotkapoja söögiisu. Eks see puulõhkumismasina nupuvajutamine ole raske töö ka.

Ja oot, kes need talverõõmud jälle tellis?
Mul on täielik kopp ees külmast. Tahaks päikest ja lilli ja helerohelise pitsiga kaetud kaskesid.
Et motivatsioon koeraga jalutada tõuseks kordades ning kõik kassid roniksid katustele, kuuridele, rõduservadele päikeselaikudesse lihtsalt ilusad olema.
See vähendaks tõsiselt stressi. Pimedast ja külmast on lihtsalt nii villand saanud.

Millised siis minu muud edusammud on söögimotivatsiooni langetamisel ja teiste tegevuste leidmisel?
Eeee…..mmmm… jõhkra haigeolemise ja puulõhkumise märtsi kestel pole nagu muid tegevusi eriti arendatudki.
Ok, ükspäev juba natuke vaatasin pitsikudumise raamatut ja imenatuke, poole silmaga, prantsuse keele grammatika raamatut ka.
Klaveri pealt pühkisin järjekordselt ainult tolmu ja koerakarvu.
Ühtki kodulehte pole ka kaua teinud, eile tekkis üks idee, et peaks uuesti proovima natukene koodi kirjutada.
Jutuks hea küll. Võib-olla ma ei oskagi enam. Nii kaua aega pole enam midagi veebis liigutanud.

Tegelikult püüan ma lihtsalt elama jääda. Üksindus tahab lihtsalt nii ära tappa. Vaikselt-vaikselt ma muidugi juba näen elu helgemat poolt. Pisikesed asjad. Näiteks ümbermõõt on vähenenud. Nahk on naaaatu-natukene paremas toonuses. Võib-olla on sel seos soolaga koorimise, kuivharjamise ja õlitamisega, võib-olla on kõik ainult hea ettekujutuse vili.
Igal juhul olen ma täiesti teadlik, et iseennast saab ainult ise juukseidpidi kogu sellest depressiooni laukast välja sikutada. Kui on keegi, kes vähemalt ergutab, siis see on boonuseks. Kui ei ole, siis tuleb ise kuidagi hakkama saada.
Eks ma nutan ja saan.
Paitan koera karvutuks, sügan kõrva tagant ja loodan oma nähtamatule sõbrale, kellele ma igal hommikul päevikut kirjutan.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s