fitlapblog

Ise küsin, ise vastan.

“Iga kord kui midagi saab ära remonditud, tuleb järgmine nõudmine. Ikka ja alati saab veel midagi lihvida, kohendada, kõpitseda, timmida. Kunagi pole ükski asi nii hea, et ei saaks midagi halvasti öelda.”
 – Kes nõuab? Sina ise, pere, ühiskond?

Hetkeseisuga ehk poolteist aastat pärast perfektsionismiravi algust olen leppimas teadmisega, et ma pole kang kulda, mis igaühele meeldiks. Kõigile ei saagi meeldida, sest see on vastastikune protsess. Sõltub ka teisest, vastuvõtvast poolest, kuidas ta minusse suhtub. Tema kogemustest, ettekujutustest, soovidest, aga ka stereotüüpidest ja eelarvamustest.
Kui pole just eriti musta kassi päev, siis suudan iseendale perfektsionismirusikaga mitte näkku taguda. Jätkuvalt on see raske, aga ma saan enamasti juba sabast kinni kui kass vägisi sisse murrab. Mõnikord ei saa ka.

Perekonnaga on raskem.
Me kõik, mõni vähem, mõni rohkem,  teame seda tasuta pakutavat läbinägevat abistavat pilku, mida nimetatakse konstruktiivseks kriitikaks, kuid mis ikkagi solvab, ründab, tänitab või näägutab. Kunagi pole ükski asi piisavalt hea. Alati saab veel parem olla.
Ja mis sellest heast asjast ikka üleliia kiita. Kõik saavad ju aru kui kõik on korras. Siis pole ju midagi halvasti öelda.
Sellega on väga raske leppida. Lähedaste inimeste kriitika teeb haiget ja väga tundlikuks, kui enesetunne on habras ning ise saad juba niigi aru, et pole osanud olla targem, parem, tugevam, edukam jne.
Hulleim on saada võtta oma tunnete pärast. Justkui poleks õigust tunda mõnd negatiivseks peetud tunnet, näiteks viha, pettumust, hirmu, kurbust, üksindust. Ja kõike alla suruda.
Üleliia vaimustuda ja rõõmustada pole samuti sünnis, see on lapsik. 

Ühiskond. Reklaamides nähtud supermodelli välimus. Edukus, mida mõõdetakse rahapakke kaaludes.
Millise autoga sõidad, keda tunned, milliseid riideid kannad.
25 aasta vanuses võiks olla kahekordne kõrgharidus, kümneaastane töökogemus ja mitumitu võõrkeelt kandideerimaks ametitesse, mida õpetatakse kahe nädalaga selgeks ka dresseeritud ahvile. Teistsuguste – vanemate, haigemate, vähesemate võimalustega inimeste automaatne väljaarvamine.
Konkureerimine koostöö asemel.

Eks ma püüa antidepressantidega end sobituvamaks remontida. Rohkem selliseks eestlaseks, kes on sisemiselt rõõmus ning kelle näos ükski närv ei liigu mistahes keerulises või ülevas olukorras. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s